dialemma

Oudsalt sadas aga pidi  poodi minema. Lounavaheajal on vahem inimesi liikvel ning kergem on liigelda. Poe korvale prugikastidesse oli kaevunud kaks vihmamantlites luhildast kogu. Rattad oli pargitud mahukate kuljekottidega nende korvale. Mul oli piisavalt kiire, et neile rohkem tahelepanu poorata ning kadusin Elsaga poodi.
Laupaeval turul kulastan ma parima meelega pisikesi muujaid, kes muuvad oma koduaia saadusi: rabarberit, pahkleid, piparmunti, tomateid, mune... ostan neilt alati sest kohalikku tuleb toetada ning tundub biom ka olevat. Viimane kord ostsingi uhelt ontlikuilt vanapaarilt kovasti ule kilo ounu - natsa imestasin kull, et ounad olid olid koik peaaegu erinevast sordist aga no maitsvam ongi. Neilt ostan ka kirsstomateid ning maitseaineid. maletan, et 6 aastat tagasi nad muusitki pohiliselt maitsetaimi , piparmunti ning veidi nartsinud kartuleid, nuud on neil sortiment kovasti tousnud viinamarjade, munade, tomatite, ounte, salatite ning ei tea  mis koigeni veel. Nii tore, motlesin.
Nae jalle vaja poodi minna ja jalle sama poe korval prugikastiesse on keegi end sisse kallutamas ja valja loobitakse salatit ja peterselli kimpe. Nae samad rattad suurte rattakottidega. Kui paarike end korraks selga sirutama hakkavad, tunnen neis ara ontliku vanapaari kellelt turukraami ostan. Vahi siit minu suureparased mitut sorti ounad ja kirsstomatid tulevadki!!
 Seda ma olen marganud, et visatakse ara meeletult palju korralikku toitu sest kuupaev kukkus voi isu sai tais voi ei tea mis koik veel. Olen ise vagagi kokkuhoidlik ning tahelepanelik, mis mul kulmkapis on ning millest saab veel midagi teha. Nuud olen nagu dialemma ees. Korralik kraam ju, valispidiselt, mida papilt-mammilt ostan aga nuud tean, kust see tapsemalt tuleb, kas olen ikka sama onnis nende klient edasi. UHh. NOh piparmunti ma neilt ikka ostan veel. Vaatab, mis saab.

Tasuta voi peaaegu

Moned inimesed kohe oskavad usku headusesse ning inimlikkusesse tagasi tuua. Nagu see ounamuuja, kes turul ostetud kilole ountele ning teisele pirnidele veel viis ubinat lisaks kaasa pakib. Pisikeste plekkidega kull aga neist saab suurearast moosi. Teine ounamuuja, kes ostjatega kaasas olevatele lastele ilusaid punaseid ounu pihku suruvad. Kassa nae Ounamuujad ruulivad ikka taiega. Meie nurga peal asuva brasserie-cafe uks omanike Nathalie, tundes mind vaga pogusalt, andis mulle ilma motlemata suure koti raseda riideid, kui suure kohuga neile sisse astusin. Kui neil labi astun, et raamatuid voi shokolaadi osta voi raamatuid vahetada(neil on selline raamatunurk, kuhu viid raamatuid, mida ise ei loe ning vastutasuks votad neid,mida lugeda tahaks)siis annab Nathalie Elsale pisikese klaasiga bioloogilist aprikoosimahla ning ta abikaasa Boris toob tellitud prae korvale ka omatehtud vekitud kurke. Tasuta. Punase Risti memmed votavad minult 10 lasteraamatu, natsa kulunud aga ilusa ksulofoni ning pisikese punase kampsuni eest 3 eurot. Ma toon neile vastu taiesti tutika lasteriiete komplekti(leopardimustrid lasteriietes pole mu lemmikud aga kellelegi meeldis ja keegi kinkis) hobedast, ilusa, paksu kaeketi(uks Patust kunagi sissevoetud tudruk kinkis selle talle ning ta ei osanud sellega midagi peale hakata)ning sidruni, kaneeli ja mille koige hea jargi lohnava mashaasioli Nature&Decouverdist(pole ammu kasutanud ning milleks seista lasta). Kull keegi saab neist veel headmeelt tunda. Nii tore on anda ja ka votta, samal ajal sudame alt sooja tundes.Nii voikski ja peaksi ju.

olla teistmoodi ja hirmud

Vahel tuleb mulle siiski hirm peale, kui motlen, kus ma tegelikult hetkel elan. Prantsusmaa on nii suur ning nii multikultuurne. Ma ise olen ka uks neist, kes selle multikultuursuse on pohjustanud.Uks minu naabri ema on ungarlanna ning ise on ta abielus jaapanlannaga. Nende korval majas on araabia paritolu pere ning neist aar maja edasi elab pere, kus pereisa on mustanahaline. argis kohtun emadega, kelle paritolu maad on Peruu, Maroko, Jaapan, Armeenia, Tuneesia....Mind peetakse inglaseks, sakslaseks, hollandlaseks.. Mul ole multikultuursuse vastu midagi, see rikastab, annab teadmisi, murrab stereotuupe.Elan siin ning tean, et elan siin. Olen eestlane, kes raagib oma lapse ja vahest ka mehega eesti keeles, pean Eesti tahtpaevi, nii palju kui see voimalik on ning vaatan ning kuulan eesti saateid interneti vahendusel. Samuti, koik, kes vahegi huvi tunnevad, neid viin eestluse ning Eestiga seonduvaga kokku. Tagasi Eestisse lahme ka uks paev.
Nuud tuleb mangu see, et mina ei suru oma rahvusega seotuvat, oma paganlikku religiooni, oma uskumusi, traditsioone, kellelegi peale. Peale Elsa, sest tema on pooleldi eestlane:) ja Patule, kes mind tunneb ning natsa ka kohustatud on abielusidemete tottu.  See on kohutav, mis vahest, mis vahest koguaeg Pr maal toimub. Islamlastest ekstremistid lasevad oma usust tougatuna koolilapsi kooli ees maha. Moslemitest vanemad kontrollivad isiklikult koolides ega nende vaikesed ning suured vosukesed ramadani ajal kool kempsus vett joomas ei kai. Juutidest ning moslemitest opilased solvavad opetajad ning nouavad, et nood ei tohi raakida nende ajaloost, kuna ole ise isiklikult nende usku ning ei tea seetottu midagi. Koolides on tabudeks teemad- islamism, Alzeeria soda, Aafrika poliitilised reziimid, homoseksuaalsus ning juudid. Opetajatel on raske raakida aafriklaste orjastamisest, kuna ta ole selleks kvalifitseeritud sest ta on valge.   Lastel on koolis keelatud kanda peas igasugust ratilaadset asja. Mu sugulasel oli peas laiem, tagant kummiga , riidest peavoru ning tal tuli see peast votta.
HOidsin uhes peres 8 aastastpoissi, keda pidin kodust kooli ja tagasi saatma, Kooli oli 300 m maad. Poisi isa kartis, et keegi voib poisi roovida, kuna too on heledapaine ning -silmne. Prantsusmaal elab 65 miljonit inimest - lapsel on kerge kaduda sellesse massi. Varem votsin seda naljana ning heitsin isegi isa hirmu ule nalja koduseinte vahel. Hetkel aga  olen  oma meelt muutnud. Elsa on imekena pisike blond, sinisilmne tudruk. Eranditult koi tanaval peatuvad, et komplimente oelda. Uks naine kusis uleeile pisut ehmunult, kui Elsa talle kova haalega vastu naeris, et kas pisike on koigi voorastega nii lahtine ja sobralik. Appike, kas peaksin kohe Elsa voorastega kaitumise suhtes ara hoiatama, et koik onud ja tadid voivad olla pähhid.
Lihtsalt hirm tuleb peale.Miks ei saa rahulikult korvuti elada, ilma hirmude ning ebakoladeta. Eesti tundub hetkel nagu miski, mis asub vanajumala selja taga - vaikne ning rahulik, maalahedane ning turvalisem.Maa, kus lapsed saavad uksi koolibussi peale soita ning rattaga 3 km kaugusele poodi jaatist ostma minna. Maa, kus laspsed voivad peale tundi paar tundi ka uksi kodus olla, ilma et tootavad vanemad idevalt paanikanuu vajutama peavad.
Ehk ma pingutan ule ning eaksin rahulikumalt votma. Votangi ju, ma elan veel siin. Lasen Elsal voorasetele lehvitada sest lehvitus ning naeratus ei maksa midagi ning Elsat kasvatan ka mottega, et koigest tuleb leida midagi positiivset ning see, et on tahtis olla hea ning hooliv, kaastundlik ning empaatiline. Sest nii on minu arust normaalne rahulikult elada korvuti nendega korvuti, kes ei nae samasugused  valja ning motlevad vahest ka teisiti. Teisiti ning siiski hasti.

Patu isa keeleope

Patricku isa otsustas inglise keele kursustele minna, et kui mu vanemad joulude ajal tulevad siis ta saab ka nii vestlustes otse kaasa raakida ning ei pea tolget ootama. Lahe, ise on ta juba 73 aastane. Selline asi nouab ikkagi julgust. Nende opetaja on inglanna ning juba esimese tunni ajal pidid ta raakima oma nadalast. Isa inglise keel piirdus siiani valjendiga, " My tailor is rich, " nii, et köki möki tuli esimene kord valja. Onneks sona siesta  on suht rahvusvaheline ning opetaja sai aru. Patu isa tuli paar paeva hiljem oppematerjalidega meile ning siis suitsetasime koos paid. Patu isa ei alustanud algusest, kuna see voimalus puudus ning ta sai kohe katte dialoogid, kus raagiti   sellistest asjadest nagu handful ja hand ful ning plain sailing. Minagi, kes ma arvasin, et mul on inglise keel ju teiseks  keeleks kodus, saan hakkama aga suht raske oli  aru saada, kuna tegemist oli kahemoteliste valjenditega ning seletused oli alles tekstide lopus, kuhu ma aga ei osanud kohe vaadata. Tolgi siis veel prantsuse keelde kah. "Plain sailing" tahendab teisiti moistes veel sujuvat soitu, et koik on kokkuvottes allright. Patu isa auks tuleb oelda, et kunagi 20 aastat tagasi saadud luhike kohustuslik toopoolne keelekursus ning sojavae teenistus Ameerikas jatsid ta mallu ikkagi midagi ning haaldus on tal prantslase kohta super. Samuti tolgi ta suht okeilt. Bravo papi Alain, bravo!!!

lapsetegu

Beebitegu ei ole naljaasi, noh monus asi ja mehega koosolemise asi kull. Nagu enamus rasedusega seotud portaale raagivad, "votke vabalt, nautige, tehke romantikat..." aga samas mainitakse ka, et kuunelakk, uleuldse kosmeetika on jube keemiline, samuti juuksevarvimine unustage selleks ajaks ara, sest noh ei tea ju, et akki jaadki rasedaks ja sisi see koik keemia mojub halvasti beebile. Samuti alkohol jaab ara, mitte, et ma juba kaks aastat kuival poleks olnud aga isegi alkohoolivaba olu loeb, 1 promill on ikkagi sees. Tuleb suua vitamiine, ehk on isegi parem rinnaga toitmine selleks ajaks lopetada(kui esimene lapsuke veel natsa emapiima nosib). Mees peab mune tuulutama voi noh jahedas hoidma ( kontoritoo tostab munandite temperatuuri, mis pole hea) kandku boksereid ja pangu ohemalt riidesse, soe aluspesu talvel tuleb unustada.

Hallid juuksekarvad helendavad mulle peeglist vastu, paganama geenid. Tahaks ka nagu Mailisel, et ainult paljalt mehe pukste vaatamisest jaab rasedaks:)Ma valiks siis Patricku pulma ulikonna puksid, ilusat tumesinist varvi, stiilsed, ilusad ning tuletavad vaid head meelde. Oi kull siit tuleb nuud uks ilus lapsuke:D

Kes kellega kaib

"Kuule su mehel on uus naine voi?" Kusib naabrimees ennast ule oma puutookoja rinnatise sirutades ning Patrickule ning Eliisale jarele vaadates. Ode tuli Lyoni Erasmus tegema ning on nadalavahetused meil. Nad jooksevad laupaeva hommikuti koos soudeklubini ning naevad valja kui Barbie ja Ken - Eliisa uleni roosas, blond hobusaba  jooksurutmis lehvimas ja Patu helesinises t sargis. Naabrimehe selletaoline markus ei olnud muide esmane, ka soudeklubist keegi kusis sama Patult. Prmaal tundub olevat koik vaga paikapandud, jooksed kas uksi voi oma naisega. Ma ei julge vahel uldse Pr meestega omavahel raakida - tunnen neid  siis spordiklubist, naabrusest voi igapaevasest elust. Vaga vale mulje voib kellelegi jaada ning juhul, kui neil on tudruksober voi naine laheduses siis need ujuvad vaga kahku kohale nagu oleks minus midagi ahvardavat. Eriti ahvardav olen, kui Elsa mul korval karus leelutab, mul on tanu paevadele suur punn poses kinni ning mul ripub poekott kartulite, porrulaugu ja kurgiga kae otsas. Kui ka veel naerataks juttu ajades, kuna miski tegi tosiselt nalja voi tunnen end vabalt ja laadnalt siis seda voidakse votta kui puhast flirti. Teeks abielusormusest suurenduse ja kinnitaks endale selle rinna ette ehk siis voetakse vabamalt. Vahest on jube tuutu ennast tagasi hoida, et mitte sobralikku olamuksu anda voi siis posemusisid kova plaksuga anda, kuna inimene, kellega just raakisid on lopmata tore. Ei ole tore, ei ole huvitav, ei ole lahe sest nii siin asjad ei kai ning kaituda tuleb  Pr naistele kohaselt - tasakaalukalt, sonu valides ja vaoshoitult. Uhh kui tuutu. Mul kama. Moelgu mida tahavad, ka minu oe ja patu kohta, kui nad koos soudeklubi poole jooksevad.

Koolikiusamine

Vaatasin just ETV arhiivist saadet Meie inimesed sarjast "Janno". Jutt oli koolikiusamisest, mis valtis terve tema pohikooli aja - 9 aastat. Olin ise pohikooli aja ning osaliselt ka keskkooli ajal koolikiusatu. Ema oli opetaja, olin paljude loovainete opetajate soosik, kaisin voistlustel, lastekooris ning laulsin ka kirikukooris ning paljuks polnudki vaja. "Pugeja, opetajate P..elakkuja, jobu...Eriti raske oli eriti neil paevil, mil kiusajate liider koolis oli. Siis oli terve klass tema poolel. Kui ta vahest haigeks jai siis sain kergemalt hingata ning suhtlesin teistega suht okeilt. Mina kuladiskodele suurt ei joudnud, pidusid ei pannud, endast vanemat peikat kah polnud, millest minuga raakida? Krossijooksust, laulupeost ning kooriga Soomes kaimisest voi? Talvel olid klassiruumid nii kulmad- rekord oli +4. Istusin akna alla, kus kulm akende alt sisse vuhises. Klassis oli ka ôliradikas aga mind tougati selle korvalt vahetunnis minema ning vaprad ning ilusad soojendasid seal omi ihuliikmeid. NUtsin hommikuti kodus, kuna ei tahtnud kooli minna.Kuulsin, kuidas ema arutas isaga selle ule ka hommikulauas.Arvan, et nad votsid ka kiusajate vanematega uhendust aga ma ei maleta kas sellest ka midagi paremaks sai. Minu onneks olid mul mu oed, kes olid oma klassid ning ka koolis tugevamad ning kaitsesid mind. Merilin laks ukskord isegi mind kaitstes mu suurimale kiusajale kallale pikapaevaruhmas. Sain joudu ning vahetunnid olin klassist valjas, hakkasin tugevalt trennides kaima, leidsin endale sealt vaga head sobrad ning sain joudu ning julgust.Ma ei teagi, kas sellel lool on moraali?Mu pohi kiusaja on hetkel vaikeste laste ema, teeb jube hasti torte, tootab vist postiljonina, kaib rahvatantsus.. sarav, kena naine. Kui ta tuli eelmiste joulude ajal emale koju pakki katte tooma ning istus koogilaua taga ja kusis, kas ma olen ka kodus kaimas ja mis ma teen siis istusin kogu selle aja tagatoas Elsaga.Miks ma kull ei andesta, kusivad ema ning oed. Vat ei saa, jonn on nii tugev sees. See ei murgita seejuures uldse minu meelt ega muuda mind kibestunuks. Ma lihtsalt ei suuda ja ei taha. Ma motlen talle nii vahe. Tana on esimene kord selle aasta jooksul. Motlen lihtsalt, kuidas omi lapsi selle eest kaitsta? Ei taha, et nemad sellist valu labi peavad elama. Keegi ei peaks midagi sellist labi elama.