Peab olema naiselik

Vahel laheb nagu meelest ara, et elan Prantsusmaal ning siin ei vii sa prugkotti ka nii valja, et midagi parembat selga ei viska. Stiil ning hea maitse peavad koiges labi kumama.  Ei lase ringi juuksed sorgus ning naonahk kuivamas. Apppiiii!!! NO ma lihtsalt vahest ei joua. Hiilin kibekahku louna ajal, kui koik normaalsed inimesed soovad kassilulgakestega kotike uhes ning Gabrieli mahkmetega kotige teises kaest tanava otsa prugikastide juurde. Jalas on jooksuliibukat, kuhu on kleepunud kassikarvad ja longajupid(kloppisin just vaipu) uleval pool varem tumesinine sark, kuhu Elsa oma vasimusenutu ja tati puhkis ja Gabriel korvitsasupi loopis. Jalas Patu suured villased sussid  ja Muhu mustris kalossid. Juuksed kammimata sest  Elsa on harja piistu pannud. Liuglen seal autode ja maja seinte vahel kuurus, et ukski tuttav ei naeks. Kuulen juba, et Gabriel avastas mu kadumise ning tema hala on kuulda ka tanava loppu. Pagan, mida ma habenen, noort ema pole varem nainud va, Lukkan pea kuklasse, rinnad ette, kohu sisse ja jooksen kahku tagasi. Jess onneks laks:)
Patu isa juurde minnes pean alati motlema, mida selga panen. Tal on vaga tahelepanelik pilk ning vahest osutab ta napuga  monele kuivanud, korbatanud aga pisikesele plekile, et ooota, mis sul seal on. Gabrieli  hommikupuder naiteks.  Voi naiteks, uhel pluusil oli olaomblus kergelt lahti tulnud, oligi selline mugav kampsike, meenutas mulle mu kergelt vaeseid vabathtlike paevi. Patu isa juba kusiski, et kuule kas sa tahad, ma annan sulle noela ja kus see niit oligi. Ma ei saanud kohe midagi aru aga siis moikasin. Isa utles, et naine peab olema aniselik igas olukorras ja kui mees ohtul koju tuleb siis peab naine astuma talle vastu, saravana, lohnastatuna ja naiselikult. Ma olen seda ka varem kuskil maininud, et ta seda mulle oelnud on. Nae sai jalle ara oeldud. Seekord olin ma soekam ja mainisin, et  ma pole seda tuupi nagu Sylvie(ta tutar siis) kes tuleb iga kord korgetel kontsadel ning silmad varvitud. Ma lihtsalt ei oska sellest koguaeg hoolida. Seegi kord tassisin autost Gabrilei ja kotid tuppa mooda pisikeste kivikestega kaetud sisehoovi teed. Tahan ma jee kukkuda.  Patu isa juures on koik kahhelkividega kaetud, ma lihtsalt ei salli seda kontsade klobinat, kui iga hetk puuan igasugust murataset vahendada,  Ning pealegi, teevad kontsad mind Patust pikemaks. Vat ei taha, kui tulen maale koju, isa aitama, lehti riisuma, epsu pesema, koristama, et peaksin veel laialiminva meigi, vahetusriiete ja ei tea mille parast veel muretsema. Patu isa teab vaga hasti, et oskan end ka vaga ilusti lille luua ja kannan hea meelega kleite ja seelikuid. Kui on vastav sundmus.  Ma pole sedasorti, kes ohkaks, et kui lapsed magama jaavad siis  on parimaks loogastuseks votta uksinda  vahuvanni, luua uus kuunelaki kord peale ja teha juuksemaski. Ma ei joua. Ma oleks selle asemel Patrickuga, loen midagi ja  vaatame filmi.  Ma juba tean, et roniksin vannist paar korda valja, et Gabrielile lutt suhu panna voi kassile uks lahti teha, muidu kraabib too end segaseks. Kuunelakk pusiks mul peal vaid paar paeva sest pesen pievalt, nousid, laste tagumikke, riideid, puhin lapiga porandalt suppi ja kefiiri. Mis sest varvimisest kasu on?  Oeh milline vaevatud pereema pilt siit avaneb. No aga ehk ongi see ainult hetkel nii, loogiline sest ma alpsi ja ennast kile sees ei hoia ja utlen ka juba Elsa soprade vanematel, et tooge lapsed meile riietes, mis kannatavad mustaks saamist, sest varvimisest, kleepimisest, maas rullimisest, kookide tegemisest saab rokaseks ja ei viitsi pidevalt vahetada. Ma olen ka hetkel rokane naine aga see eest vaga seksika musta pitsilise aluspesuga. Ja mina tean seda ja Patrick ka ning see tegelikult ju loebki koige rohkem:)

Koolivaheaja uks tegemistest

Elsal oli esimene koolivaheaeg oktoobris, kolm nadalat. Motlesime, et noh ega siis kodus passida ei saa, tuleb midagi teha, et lapsel lobus oleks ja meil ka. Valences avati uus Kunsti ning Arheoloogia muuseum. Kuhu siis veel minna oma lastele nende juuri(vahemalt pooli) katte naitama ning kunztizaaal on taiega Must  if you wannabe:) Elsa tardus kohe esimeses zaalis taiese ette, mis oli ulejaakidest(keraamilised aia pakapikud naiteks),  kokku kleebitud ning ule varvitud. 

Soitsime liftiga kohe katusele ja hakkasime sealt siis robinal alla tulema

  Edasi olid saalid  Pisikeste kildkivide, odapeade, kontide ning keraamikajaatmetega. Siis tuli Elsal hada peale ja nad olid patuga natuke kadunud.Meie Gabrieliga olime juba sel ajal Rooma ajastu saalis, mosaiikporandate ning sonnipeadest skulptuuridega. Gabrielil laks koht tuhjaks ja ta hakkas vanu sarkofaage ning mosaiike lakkuma. Onneks olid saalid suht tuhjad ja uhe vana kivikirstu taga sai ta jalle kohu tais soodud, Kiidan jalle imetamist, sook omast kaest votta.  Elsa ning Gabrielil sai mingi hetk uuemast kunstist isu tais ning nad hakkasid porandatel kukerpalle ja piruette tegema, leidsime uhest saalist vana ulevarvitud kaubaaluse. Motlesime, et puhkame jalga ja imetleme nii pilte kaugemalt aga juba tuligi uks saaliteenindajatest, et tegemist on siiski eksponaadiga, hea, et me  veel kuhugile ei istunud ning ajasime end konnaasendist taas pusti. Lastel oli moot tais ja vanade maalide osakonda me enam ei joudnudki. Rong laks ka juba 15 mintsa parast ning kappasimegi rongijaama. Jalle midagi ju:)

Septembrine Vahemere visiit

 Kaisime Vahemere aares kolmandal septembrikuu nadalal. Massid olid kadunud ning paeval sai isegi ujumas ara kaidud. Ma ikka taiega kartsin, sest ega see polnud mingi kodutiigike vaid lained kaisid ule pea ja tundsid kuidas merel on vage ja rammu. Lapsed magasid hommikul sinnasoidu tee ning kohalejoudes loi soola lohn ule pea. Patrick laks niiiiiiii elevile, et vaevalt sain pissil kaija ja lapsed ritta seada. Patu suisa kappas mere poole ja kohe jalgupidi sisse ka. Elsa ainult karjus, et KULLLLLMMMMM!!!!!!!! Paeva peale laks taitsa soojaks ning jalutasime mooda linna ringi kaisime kirikus, vaisasime poode, vaatasime inimesi. Leidsime ka ilusa restorani, kus tundus, et seal pakutakse varsket kraami. Pakutigi varsket kala, mis arvatavasti oli kupsetatud kullast pannil ning teemante tais siputatud. Utlesime Patuga, et noh laristame siis uks kord. Minu kartulid taldrikul nagid kull natuke eilased valja aga kala oli hea. Gabriel oli kut linnupoeg, nokk pidevalt laiali. Kui maksmiseks laks siis tuli valja, et kaardiga maksta ei saagi vaid sularahas voi tsehkiga ning siis kappas patu pool kiltsa automaadini ja tagasi. Uleuldse nagime linnas igalpool arides soogikohtades, et kaarte ei aksepteerita. Juhhei, tassi pidevalt pappi kaasas.  Rannas oli monus, +27 kraadi. G norskas karus ja Patu viskas kohe sargi seljast ja kablutas vette. Ma pidin siis ka minema, et kuidas sa siis ei lahe, ise Vahemere aares.. ALguses oli kull jube kulm aga siis laks monusaks. Mul oli taiega foobia peal sest lained olid jube tugevad ning korged. Seisin seal 3 m rannast ja lained uhasid ule. Kaidud sai:) Elsa korjas koik kohad merekarpe tais ja Gabriel ukerdas luidetel ja imetles liiva, mis kate kulge kleepus. Ma vist poletasin endal isegi veitsa nina ara. SInna tuleb veel minna. Kaks tundi ning 18 min kodust:)Pole paha ju?:)

Vahemeri oli hommukul ikka taitsa jahe

aga ikkagi Vahemeri ja vette pidi saama

kukkus uurima ja nosima

Tulid juba puugilt tagasi ja sortisid vorke

odavam kala maksis15 ka kallim 23 eurot kilo

Kohalik traditsiooniline hutikene

Kirik Saintes Maries de la Mer ehitati 9-11 saj ja kasutati ka kindlusena, sees oli isegi veevotu koht olemas

See kirik on mustlastele sihtpalvekohaks,Seal asub puhak Sara, kes on tuledanahaline, ning kes legendi jargi tervitas neid kolme naist, eks kristuse haua juures kaisid ning, kes Egiptusest pogenesid ning just sellesse linna saabusid, kus Sara oli neile siis kas teenija voi vottis neid maal vastu. Selles alkoovis seal oli palju diadeeme,reliikviaid, pilte, nukke, konditukke

Selles kirikus "avastati" kahe kristuse tuhja haua juures kainud naise Mary Jacobé ja Mary Salomé sailmeosi, mis on seal uleval altari koghal asuvas alkoovis, kaunistustega kastis, mis siis kolm korda aastas alla vinnatakse nings uurte austusavaldustega mooda linna ringi veetakse

Mary Jacobé ja Mary Salomé altar, kuhu jube paljud oma aitahhisid marmorplaatidel jatnud on

Minu ja patu kallid kalakesed. Patul oli kullahinnnaline punane tuunikala ja minul oli ka kala, kallis:)ja restos sai maksta vaid sularahas voi tshekkidega, Patu siis kappas pool kiltsa lahima sularaha automaadi juurde.

smurfijaatis

nummi

Ma kaisin ka ujumas ara, aga lained tahtsid vagisi kaasa viia. Mu peanupp peaks sealt paistma, Patu zoomis ikka kaugelt.

ôkvalt sinna oleks taiega kaevunud

kodu