vene poed

Kui hea, et siin ikka vene poode leidub. Eelmisel laupaeval kulastasin uhte, mis asub valences, meist 15 km. Ostsin kefiiri ja praanikuid ja sprotte ja suitsuvorsti.. Patu utles Eestis, et tema vaid saunast ja kefiirist elatukski:) nojah.. ega ma muujatega raakinud, pobisesin viimaks "spassiiba vam" nina alla. Muujal ja tema sobrantsil loid silmad sarama:" Russki???" , "Net, Estonski" :) ja nae silmad sarasid ikka sama sobralikult vastu ja sooviti jallenagemist:) Teisest vene poest sain sprotipasteeti, muuja hakkas seletama, kuna arvas, et ega ma ei tea, mis ma ostan. Sain jalle oma vene keelega kelkida ja utlesin:"ja uze znaju". Muujal jalle paev tehtud:D suur roomuullatus naos ja aitah, et meie poest ostad. Neil on kindlasti suur koduigatus, kui oma maa toidupoe rajavad ning marineeritud kurke , seeni, pelmeene ja "Baltika olut" korvuti prantsuse toidukraamiga muuavad. KIndlasti on poes kaivad ja kunded juba naost tuttavad ning terekasi luuakse pihku ja kusitakse et kas must leib ja vobla on juba tulnud. Appike, kui mone eestlase siit monest poest leiaks:D Akki lahen mina uhel paeval muuaks kuskile ja saan siis ostjaid eestlasi ullatada:D oh kui tore oleks

o tempora o mores

Siin, Prantsusmaal, koik musitavad tervituseks ja head aega jatmiseks posile. Minagi olen selle kombe ule votnud aga mulle on sellel ka tahendus, kui ma seda teen.Kooli juures, kui lastel jarel kain(hoian lapsi) siis koik emad tervituseks musitavad ja teevad sunnitud naeratuse ja kusimus Ca va? tuleb huulilt loomulikult nagu sooja ohu valja puhumine. Koik toimib aga nagu mina seda naen on kummaline. Andes musi ollake uksteisest pea poole meetri kaugusel nagu kardetakse mingit haigust sada, ometi peaks see musitervitus midagi toerdat ja sobralikku olema? Mul on ka vale komme hakata raakima pikemalt kui keegi "ca va" kusib. Kuulama aga jaadakse juba pinguldatult sest oige vastus oleks olnud "hasti laheb ja sul?" Ainsad , kes mind kuulama jaavad on vooramaallased, kes on tulnud Prantsusmaale elama.
peaks mainima, et kui meil on suuremad perepeod ja 20 inimest majas siis on head aega jatmine jube tuutu, sest pead koik ules otsima ja headaega kolm pose musi andma...uhh. meil maal lehvitad ja huuad me siis nuud lahme:)

kanaaju

mul on pool aju kadunud viimasel ajal, olen niivord hajameelne ja unustan hetkega koik, mis just vaga pingsalt meeles uritasin pidada. patu laks eelmine nadal kolmeks paevaks Saksamaale ja ma motlesin lahedale linna shoppama minna. Uksi on vahest hea kaija, saad nii kaua ringi kooberdada kui tahad ja pea pea muretsema, et kellelgi on koht tuhi ja vasinu ja ei tea mis veel. Parkisin auto tasulisse parklasse ja lidusin linna. Leidsin oelastele nii armsad kodukootud kingitused:Vaikese punase kohvri ja sinise, vanaaegse auto:) muidugi siis avastasin riburaha, et mul pole sularaha kaasas ja et ka mu pangakaart on maha ununenud. HUvita, kuiidas kulll koju saada.. jobu peaga hakkasin rongiaegu vaatama.. kui meenus et mul ole ju raha.. hea et eelmisel paeval, raha mobiili peale panin, sain patu isale helistada. Nii piinlik oli aga ta vaid naeris ja kaskis auto juures oodata, kuni ta kohale tuleb ja mu parkiistasu ara maksab.Ta oli kord kiirteel nii hatta jaanud, et teetasu maksma minnes, avastas, et on rahast lage. Niisiis jattis ta oma abielusormuse vohivoorale, piletimuuale putkas pandiks, et koju raha jarele minna. Sormus on nuudsekssormes tagasi:)igastahes muidugi ma olin pettunud, avastasin just Valences uhe vene poe ja lootsin sealt kefiiri ja suitsuvorsti osta.. tahtsin ka naiselikke kingi osta(Pole endale pea kaks aastat kingi ostnud ning natuke piinlik on seltskonna tantsutundi minna tennistega, kui koigil naistel pikad kontsad all). Lihtsalt mu uksik naiselik poodlemise hommikupooli jai ara. Slle asemel astusin hajameelselt koera julga sisse ning kappasin autoparklasse. Samal paeval laksin kodukoha toidupoodi varusid taiendama. Nuud oli mul kaart juba kindlalt rahakotis.. lukkates karu vahekaikudes, sukeldusin uhte hambapasta osakonda:) ja tagasi poordudes karu juurde hakkasin seda edukalt edasi lukkama. Uks madaam hakkas mulle jarele jooksma , hoigates, et lukkan tema karu. Oli jah tema oma, minu karu seisis tema karu korval. EI ole kohe uldse vaja vaadata.
Siin on teed koik radareid tais, nii et pead jubedal vaatama, et jalgid koiki liiklusmarke ja kellelegi jalgu ei jaa ega samas ka liiga uljalt mooda kima. ma olen juba kaks korda pildistatud radari poolt, kuna olen oma motetes olles piirkiirust uletanud ja koguaeg samas kohas.. onneks olen vaid 5 km kiirem lubatust olnud, arveid pole veel koju tulnud. Ma unustan votmeid, kuupaevi, koode, toitu pannile korbema, kemikaali pudelitele korke korralikult peale keerata... aega.. ma ei imesta kui patu uks paev ei imesta.. ema lohutas, et tal on sama viga, et malu on lunklik ning muretsemine ning info ulekullus ajust palju vajalikku valja lukkab voi kuskile vaga varjulisse kohta tallele paneb:)Ma arvan, et pean lihtsalt rohkem magama.. hea et laupaev on.

Eestlaseks jaamine mujal

jeemel, jeemel... ikka ja jalle kusitakse minu kaest, et kust sa siis parit oled, kus see Eesti on, mis te seal soote ja mis sa siin teed...? Eesti tundub ikka nii tundmatu koht olevat... Mul on ainumt hea meel seletada ja naidata kujutletaval kaardil... enamus inimestele, siin, Prantsusmaal, on see kui ...AAAAA aaaa... EEEssti!!! Mulle on see nii tahtis, sest Eesti, see olen ka mina ju. See on midagi nii kindlat minu jaoks... midagi mida ma tean ja tunnen nii hasti... See, et ma olen Prantsusmaal, paneb mind veel rohkem tundma, kui eestlane ma tegelikult olen. Hetkel on nii, et jaan siia, muidugi tekib kusimus, et aga mis ma siis nuud olen, kas ma peaksin Prantsuse kodakondsuse votma, mida see minu jaoks muudab? Hiljuti raakisin uhe tuneeslannaga sellest. Ta otsustas, et vahetab kodakondust. minu kusimusele, et kas ta ei karda nii oma tegelikke juuri kaotada, vastas ta vaid, et see pole ju voimalik. Paberite jargi on ta kull prantslane, aga paritolult ja rahvuselt jaab ta ikka tuneeslannaks.
Patrick utles ukskord koju tulles, et meie kodu naeb vaga Eesti kodu moodi valja, vaga erinev tavalisest Prantsuse kodust. Ma olen loonud oma Eesti siia. Ostsin hiljuti kasutatud asjade poest kollase teekannu, millega ohtuti omakorjatud ravitaimedest tshaivett keedan. See on minu vanaema ja vanaisa eest.Kaltsuvaibad porandal ja raamaturiiul tais Eesti raamatuid on minu vanemate kodu.
Lugesin hiljuti just uhete raamatut kahekeelsetest lastest. aaretu vaev , hoolimus ja puhendumus erinevatest rahvustest vanemate poolt, kes otsustavad oma lapsi kahes keeles ules kasvatada. Uhiskond votab neid ikka raskustega vastu. Siinsetes prantsuse koolides on enamus direktoreid ja opetajaid vastu kahekeelsuse arendamisele peredes, sest see teeb nende too keerulisemaks. Kahekeelses peres kasvav laps teab oma kolmandaks elueaks kaks korda rohkem sonu kui tema uhekeelses peres kasvav eakaaslane. See omakorda lukkab edasi kahekeelse lapse jaoks selle aja, kus ta hakkab pikemaid valjendeid kasutama, samuti on esimesed 5-6 eluaastat ortofooniliselt tema jaoks rasked. Prantsuse lapsed aga lahevad kooli juba kolme aastaselt ning opetajatel on vaja neist aru saada. Siin tekivadki kaarid. Muidugi ei taha vanemad last uhekeelseks muuta sest pool peret on muukeelne: vanavanemad, tadid, onud.. Ma usun, et minul ja Patrickul jatkub seda joudu ja visadust arendamaks oma laste kahekeelsust.. kaks korda aastas Eestisse, Eesti keelsed raamatud ja laulud(naguinii Entel Tenteli lastelauludest minu jaoks lastele midagi paremat pole, siin vahemalt mitte)helistame tihti vanavanematele ja mina raagin vaid Eesti keelt. Prantsuse keel tuleb naguinii, sest koik teised peale minu siin hakkavad lastega ju suhtlema Prantsuse keeles. Oijah eks ma olen ka lugenud neid artiklied, kus Portugalis elav eestlanna raagib oma lastega Eesti keeles ja need vastavad portugali keeles.muidugi motlen ja kardan, mis saab aga kange olen ka. Minu lapsed on ka Eestlased ning ehk uhel paeval soovivad nad Eestisse elama minna. Me Patuga teeme koik, et neile ka seda voimalust anda.:)