Vahel tuleb mulle siiski hirm peale, kui motlen, kus ma tegelikult hetkel elan. Prantsusmaa on nii suur ning nii multikultuurne. Ma ise olen ka uks neist, kes selle multikultuursuse on pohjustanud.Uks minu naabri ema on ungarlanna ning ise on ta abielus jaapanlannaga. Nende korval majas on araabia paritolu pere ning neist aar maja edasi elab pere, kus pereisa on mustanahaline. argis kohtun emadega, kelle paritolu maad on Peruu, Maroko, Jaapan, Armeenia, Tuneesia....Mind peetakse inglaseks, sakslaseks, hollandlaseks.. Mul ole multikultuursuse vastu midagi, see rikastab, annab teadmisi, murrab stereotuupe.Elan siin ning tean, et elan siin. Olen eestlane, kes raagib oma lapse ja vahest ka mehega eesti keeles, pean Eesti tahtpaevi, nii palju kui see voimalik on ning vaatan ning kuulan eesti saateid interneti vahendusel. Samuti, koik, kes vahegi huvi tunnevad, neid viin eestluse ning Eestiga seonduvaga kokku. Tagasi Eestisse lahme ka uks paev.
Nuud tuleb mangu see, et mina ei suru oma rahvusega seotuvat, oma paganlikku religiooni, oma uskumusi, traditsioone, kellelegi peale. Peale Elsa, sest tema on pooleldi eestlane:) ja Patule, kes mind tunneb ning natsa ka kohustatud on abielusidemete tottu. See on kohutav, mis vahest, mis vahest koguaeg Pr maal toimub. Islamlastest ekstremistid lasevad oma usust tougatuna koolilapsi kooli ees maha. Moslemitest vanemad kontrollivad isiklikult koolides ega nende vaikesed ning suured vosukesed ramadani ajal kool kempsus vett joomas ei kai. Juutidest ning moslemitest opilased solvavad opetajad ning nouavad, et nood ei tohi raakida nende ajaloost, kuna ole ise isiklikult nende usku ning ei tea seetottu midagi. Koolides on tabudeks teemad- islamism, Alzeeria soda, Aafrika poliitilised reziimid, homoseksuaalsus ning juudid. Opetajatel on raske raakida aafriklaste orjastamisest, kuna ta ole selleks kvalifitseeritud sest ta on valge. Lastel on koolis keelatud kanda peas igasugust ratilaadset asja. Mu sugulasel oli peas laiem, tagant kummiga , riidest peavoru ning tal tuli see peast votta.
HOidsin uhes peres 8 aastastpoissi, keda pidin kodust kooli ja tagasi saatma, Kooli oli 300 m maad. Poisi isa kartis, et keegi voib poisi roovida, kuna too on heledapaine ning -silmne. Prantsusmaal elab 65 miljonit inimest - lapsel on kerge kaduda sellesse massi. Varem votsin seda naljana ning heitsin isegi isa hirmu ule nalja koduseinte vahel. Hetkel aga olen oma meelt muutnud. Elsa on imekena pisike blond, sinisilmne tudruk. Eranditult koi tanaval peatuvad, et komplimente oelda. Uks naine kusis uleeile pisut ehmunult, kui Elsa talle kova haalega vastu naeris, et kas pisike on koigi voorastega nii lahtine ja sobralik. Appike, kas peaksin kohe Elsa voorastega kaitumise suhtes ara hoiatama, et koik onud ja tadid voivad olla pähhid.
Lihtsalt hirm tuleb peale.Miks ei saa rahulikult korvuti elada, ilma hirmude ning ebakoladeta. Eesti tundub hetkel nagu miski, mis asub vanajumala selja taga - vaikne ning rahulik, maalahedane ning turvalisem.Maa, kus lapsed saavad uksi koolibussi peale soita ning rattaga 3 km kaugusele poodi jaatist ostma minna. Maa, kus laspsed voivad peale tundi paar tundi ka uksi kodus olla, ilma et tootavad vanemad idevalt paanikanuu vajutama peavad.
Ehk ma pingutan ule ning eaksin rahulikumalt votma. Votangi ju, ma elan veel siin. Lasen Elsal voorasetele lehvitada sest lehvitus ning naeratus ei maksa midagi ning Elsat kasvatan ka mottega, et koigest tuleb leida midagi positiivset ning see, et on tahtis olla hea ning hooliv, kaastundlik ning empaatiline. Sest nii on minu arust normaalne rahulikult elada korvuti nendega korvuti, kes ei nae samasugused valja ning motlevad vahest ka teisiti. Teisiti ning siiski hasti.
1 comment:
täiesti õigus.
Prantsusmaa tundub mulle paradoksaalne selles suhtes, et mulle on alati mulje jäänud, et seal on eri kultuuridest ja rassidest inimesed suhteliselt hästi integreeritud ja ka musta või kollase vms nahavärviga inimene saab edukas olla, mitte ei pea ainult WCde pesemisega piirduma. Samas aga kuuled kõiki neid tulistamisi ja hulle asju, millest sa kirjutasid...
Mina ka muretsen. Elan Itaalias, kus rassism on minu arvates päris suureks probleemiks ning ega ma siin ka oma last üksinda kuhugi saata väga ei julgeks. vaatan või siinseid teismelisi - kuidas nad käituvad, millised on, kellega nad "hängivad", mida nad räägivad - ja kõhe hakkab. Sisimas mõtlen, et mina küll ei taha, et MINU LAPS SELLINE oleks!!! Võib-olla on see suure linna asi ka, ehk on väiksemas külakeses turvalisem ja rahulikum, sest no Torinos on elanikke nagu terves Eestis ja veel pealegi... Mul on vahel endalgi siin kõhe, ise suur inimene juba.
Ja mõtlen samuti nagu sinagi eesti lapsepõlve kohta. Kuidas üksinda jäätist kuskil ostsime ja sõpradega pärast kooli kuskil kondasime ja üksi kodus endale pärast tunde makarone keetsin, et neid ketšupiga süüa :D Kuidas üksi rongiga maale sõitsin. Siin ei näe ma lapsi iiiiiialgi üksinda! ALATI on neil keegi täiskasvanud kaasas. Ainult teismelised on siis ilma järelvalveta, nii-öelda. Ameerikas on vist üldse seadus, sõbranna, kes seal elab rääkis, et kas kuni 12 või 13 aastased lapsed ei tohigi üksi liikuda ega üksi kodus olla. Võib trahvi saada ja lapsed võidakse sotsöötajate poolt vanematelt ära võtta, kui keegi peaks nägema, et laps üksi on. Ja siis mõtlen oma lapsepõlvele ja vabadusele ja turvalisusele... Mis võib-olla tundub lihtsalt praegu lihtne ja roosa.
Kuigi mis veel Eestisse puutub, siis mulle tundub, et kuigi seal veel on võrreldes Prantsusmaaga, Itaaliaga turvalisem, siis ka seal hakkavad asjad vaikselt ohtlikumaks minema. Mõrvarid ja lapsmõrvarid ja vägistajad ja mis kõik veel. Kuigi tulistamisi pole veel Eestis olnud, siis Soomes on küll ja kahtlustan, et ega Eestigi kauaks tulistamisvabaks ei jää... :S Ptüi ptüi ptüi muidugi!
Pikk jutt, vabandan, aga põhimõtteliselt saan aru, millest kirjutasid, ja nõustun ka. Päris ära hirmuda ei tohi ja asjades killukest head peab ka oskama näha.
Post a Comment