Laste etendused Prantsusmaal

Meie linnakeses  on nii kevadel kui ka sugisel vaike teatrifestival" Vaikesed kevadised(sugisesed) lava-avastused". alati olen lastega kainud sest lapsed peavad teatris kaima ning kultuur tuuakse ikkagi koju katte. Loime end lastega ules. Elsal oli oma puhvis roosa seelik ja Gabrielil triiksark. Pisikestele lastele tehakse vaga vahe etendusi ning kuidagi sain ka Gabrieli vaatama etendust, mis olin moeldud alates 3 st eluaastast. Laval istusid kaks naist ning uks neist tegi usinalt soojendus harjutusi ning teine soojendas suud ning pomises tasakesi mimi miii. Nagu koik Prantsusmaal siis juba vaga vaikesest peale on Pr lapsed harjunud vaga kultuurse ning korge soomiskultuuriga.. ning tahtis pole ainult mitte see, mida suuakse vaid ka kuidas. Sama on ka riietumise, kaitumuse, kirjanduse ning ka koige mu puhul. Etendus oli meeletult artistlik ning uks naitlejatest vehkis teha kate ning kehaga sumboolseid, joogalikke liigutusi ning teine naine redeli otsas tegi piiksuvaid mulksuvaid haali ning laulis mantraid ning jajah ka araabia lastelaule. Pohirohk oli asetatud visuaalsusele, haaltele ning kehaliselt liikumisele aga mille kaigus jutt laks taiesti kaduma. laval oli viis kohvrit, millest iga uks sisaldas, mingit meeleolu, haali.. viimases olid tuhjad pildiraamid ning tadi utles iga uut pildi raami ette pannes... Chloe emma utles et on niipidi ja naapidi, Pierre kaks isa aga utlesid, et tuleks minna sinna, Mathide laspehoidja utles, et maailm on suur,  Aurelie parim sobranna aga kusis, miks nii on ... jne  Ma ausalt ei saanudki aru, ehk selleparast, et mina olen ules kasvanud kergete, armsate ning arusaadavate lasteetenduse seltsis ning isegi Pr pisilastele suunatud etenduse mote jai mulle segaseks. Ausalt, see pole esimene kord kui minuga nii juhtub. Enamus lasteteendusi, mida olen siin nainud on sama vooluga... Hakka voi ise midagi tegema voi kutsun Eestist Teoteatri kohale. Nemad teavad, mis lastele meeldib.

JOulud lahenevad

Kohe ei oska jarjest asju kirja panna nagu neid juhtub ja on. Olime pikalt haiged ning Elsa laks kooli ja esimene vaheaeg ongi juba kaes. Vanematele ostsime lennupiletid Jouludeks, mis on uks oudsalt tore asi. Motlen juba mida nad voiksid kaasa votta, kuhu me voiksime minna. Isa oli hakanud juba sooja pesu kokku ostma, et jalle magedesse suusatama minek ju ees ning siis Pont d'Arc'i UNESCO nimistusse kuuluvaid koopaid tahaks ka vaatama minna. Valences avati umbes poolteist aastat tagasi ajaloo muuseum. Metsa tahaks neid viia. Leidsime Patricuga eelmisel nadalavahetusel imetoreda matkaraja, mis tuli oli tegelikult vana taasleitud rada. Lihtsalt alustasime teisest otsast. Maapind oli tais soodavaid kastaneid. Votsime moned isegi koju ning ma ei saa aru miks ma neid juba ara soonud pole? Eelmisel korral, kui nad Joulude ajal kaisid sai isa aastavahetusel toidumurgituse austrite soomisest. Istus terve kalli ohtupooliku vetsus ning teise poole lodises tekkide all. Ema tombas kogemata trepi kasipuu seinast valja, pani keraamilise anuma kogemata kuuma pliidi peale ning siis otsustas, et koik, aitab, tema ainult lohub ja nuud laheb ja istub uleval magamistoas ja ei puutu enam uldse midagi. Mina olin lihtsalt koomas, sest Elsa oli veel 1,5 ning mu unevolg oli meeletu/ %inu maletamist mooda nikerdasime ka juba uue lapse tegemise kallal:) Kuidagi aga see uus aasta tuli ja ellu me jaime:) Appi, kingutsi tuleks hakkata juba nuud ostma, Parast on juba hilja.

Eestis 2015

Tohutult tore oli Eestis olla. Vaga raske oli tagasi tulla. Lastega kujunes vaga kindel ja samas nii vaba rutm sisse. SIlmad lahti, koogis Gabrieli abiga tuli ahju alla, veed kastrulites sooja, kohvivesi keema, voileiva materjal lauale. Pesumasin tuhjaks, uus sisse. Laste Reedule ja Tonule voi koomas tadidele kaela saatmine. Aknad lahti. Kasvuhoonest tomatit ja kurki, aiamaalt tilli, basiilikut, rohelist sibulat ja vaarikaid.. Jalad pagan jalle on sitased.. ega need kroksud kastet pea ja kui tolm ka sisse sahiseb on sitt mis sitt:) Mina pesen and vahemalt koogis kraaniakausis kohe ara aga mu vants laseb paev labi igalpool paljajalu ringi, vajub siis akaste mudaste-rohuste jalgadega kooki, puhib nad ilusti koogivaipade sisse puhtaks ja vajub elutuppa haalekalt ohates kirgede tormi voi mis ta nuud oligi vaatama. Ai kuidas vahest ajab keema. Hea et meil nuud pesumasin majas oli. Terve puhhkuse undas. Ema juba kusin, et mida ma kull pesen... Kust ma neid asju kull elian. Pesumasinal leidsin huvitava ECO programmi, mis muide !!!!! muide peseb 3 tundi ning 24 minutit. vot!!!  Kraamisin sel suvel koik katusealused ara, kuhu vanaema oli aastatega kogunud kottide,kastite, nutsakute ja vorkude viisi longu, paelu, noore, lukke, riiderabalaid, rabalaid ja rabalaid pluss vanu voodiotsi, uksi, toole,laudu, suuski, Lenini kogutud teoseid, omatehtud kirsilikse ja notsikuid lilleseemnete ja hanerasvaga. KOlm nadalat kraamisin ja tonna toin raudselt lokkesse ja viisin taaskasutusse ja prugimaele. Olin permanentselt tolmu ja saepuruga kaetud. Esimesel paeval tiirutas vanaema mu laheduses pidevalt ringi, et kus ta varandus nuud pannakse ja kui mind laheduses ei olnud siis tombas veel mitte polema pandud lokkest vajalikke asjakesi valja ning lohistas pesukooki, mille tadi varsti kohe peale seda ka omakorda lagedaks loi. Lopuks loi vanaema kaega ja leppis, et nii ongi. ladusin koik ta kangad ja ilusamad kaltsuvaiba ribad , longad ja tavikud uhte suurde kappi ja kasti.
Lapsed samal ajal leelutasid mooda ilma ringi, voi magasid voi soid voi ujusid tadidega voi lugesid raamatuid, mangisid ja vaatasid multikaid. Poole paevast istusid nad aiamaal, kus soid koike, mis nappu sattus. Eks seda oli naha ka mitmel paeval pisi-Gabrieli kakast, mis ta siis ikkagi hinge alla oli pannud ja sisse ahminud:) Autolahvkalt said nad jaatis ja kalja ning teel koju pandi just maanteele uut katet ning lastel oli vaja varske torvaga nikerdada ning lopuks oli ka jaatis torvane ning kroksid ning silmnaod.
Tagasi oli raske tulla. Meil oli sada kilo pakke, Elus pole nii palju olnud:) ja Gabriel sai lennujaamast kohuhada ja oli vaga hale ja nuttev kogu. Aitahh sellele pikale, blondile Eesti mehele, kes meile uhes Frankfurdi lennujaamas soogikohas soetablette pakkus, mida me kull oksehadas G anda ei saanud. Tosiselt kena tegu. Kui Lyoni joudsime pool 11 siis toppisin lapsed pidzaamadesse ja Patu jooksis pakkidega nagu see vibalik filmis mehed ei nuta, et uhe kohvriga ette ja ja siis jooksuga jargmistele jarele. Pidima saama oma saja paki ja hadiste lastega lennujaama bussile, mis meid oleks oigesse parklasse soidutanud. Buss oli vaike ning reisjaid ning kotte palju. Bussijuht eksis ara ning tegi umber parklate kaks tiiru enne kui matsu valja jagas kus ta on. Lopppeatuses pandi meid maha ning lapsed jaid nutsakusse mu sulle ja kaissu magama seal bussijaamas ooteputkas. Patu jooksis auto jarele, mida ta bussijaama taha kuhugile lahemale parkida sai ja siis hakkas raskeid kotte edasi tagasi hiivama. UUs buss uue rahvaga tuli ette ja koik vaatasid ming vaga kaastundliku ning mureliku pilguga; Lastel olid Lotte pidzaamad seljas. Palavikus ja haige G uhe kae all ja Elsa rootsakil oma hundi Uuga teise kae all. Patut polnud silmapiiril ning koi, kotid olid juba ara viidud. Kohe tuli uks naine kusima, et utlesin ausalt, kas kuidagi ta ikkagi aidata ei saa, et kas ikka toesti. Nagin vist toesti mahajaetud valja seal oos. Patu aga tuli kapates, selg higine ja viimne voitlusvaim sees, et tema pere  ja nuud saab koik korda. Naine laks minema mitu korda siiski ule ola tagasi vaadates. Huvitav, mis olkes juhtunud, kui oleksin kae valja sirutanud ning ule huulte sosistanud. Appi, me oleme kohukestest ja Eesti smuutist lagedad. Aga ma ei tahtnud Patut narvidel rohkem mangida. Lapsed kukkusid koheselt talveunne, kui ennde seljad autotoole puudutasid. Mina tahtsin vaid nutta. Kodu ja pere ja suguvosa ja sobrad jaid niiii kaugele ja ma tundsin end vaga kurvalt. Patule ma seda vamja ei naidanud, ei tahtnud teda kurvastada

Lastega restorani

Eile kui lastega joe aarest tulime siis pakkus Patu valja, et lounast suppi soome homme ja lahme parem valja sooma. OUjee aga muidugi. Olime koik ainult monusalt margade ning liivaste jalanoudega. Mina olin oma aluspesu koju unustanud ning lehvisin oma kumerustega liiga vabalt ringi ning mote Gabrieli mooda linna seljas ringi vedada polnud ahvatlev. Soitsime soovitud restost mooda ja nagime, et menuud koik on valja tostetud ja saab kull. Kodus tegime end tsipa korda, ja toppisime G karru ning kablutasime sooma aga kohale joudes tuli valja, et tana, erandkorras, kokka pole ja suua ei saa.. no aga, mis need menuud harkjalgadel valjatoestuna teevad..? Laksime siis Elsa kooli lahedal olevasse pisi restosse, millest iga paev neli korda mooda jalutan ning mis toesti kena mulje on jatnud oma puna-valgeruuduliste laudlinadega. Tana olid saravalged linad lauba puhul valja toodud. Patrick kusis, kuhu istuda voib ning resto omanik vaatas, meid, lapsi, rohmakat karu ja Patricku platusid ning utles, et ehk vaataksime enne valja tostetud menuud.. NOjah. pakkuda oli ainult 25 eurost ohtusooki nägu, mis  oleks nataki ka Elsale laienenud. Utlesime viisakalt head aega ja mulle tundus, et omanikul oli pigem hea meel, et paigale ei jaanud ning lapsed tema linu ja romantilist atmosfaari terrassil ara ei käkkinud. Patu hakkas juba vihaseks muutuma ja lukkas karu eriti akiliselt mooda tanavat ringi. Mina tostsin endale juba veits vasinud Elsa selga ja laksime peavaljakule jahile. Seal komistasime me ainult tuttavate otsa, kes koik oudsalt raakida tahtsid. Uks meievanune paarike oli end istutanud valjaku peeneima vinoteegi ukse taha, ning joid meelalt suurtest klaasidest valget veini ning ootsaid snâkiliudasid, kuivatatud vorsti, singi ning muu pea paremaga. Meiega juttu ajades  lukkasid nad paikeseprillid laubale, ringutasid raugelt oma kehasid plekitutelt outfittidelt ning raakisid, kui ilus on suvi. Elsa samal ajal tegi mu seljas akrobaatikat ning Gabriel pirises karus ja ajas nappudega jalgevahelt pisikesi tshipsitukke taga,mis kuidagi sinna mingil paeval sattunud olid. Lootsin vaid, et ta koval haalel kaka ei utle, sest ta on juba teist nadalat mahkuvaba ning kui midagi tulema hakkab siis ta seda ka utleb . Arutlesime hiljem Patuga, mis tunne oli olla kahekesi ning vaadata hilja ooni filme, suua rahulikult ning magada poole paevani.. EI maletagi. Restoranis, kuhu viimaks joudsime olid hasti toredad teenindajad ning meile ainult hellitati ning poputati sest lapsed muudkui lehvitasid koigile olid imearmsad oma mustsostra jaatiste poskedega ning lopuks tegi maja Patule veel olle valja et me koik nii armsad olime. Aga olimegi ju ja see teeb tuju heaks:)

Raamatud

Meil on koguneb koju kergesti palju raamatuid ning iga kahe aasta tagant tuleb osta uus raamaturiiul ning pingsalt moelda, kuhu pagan me uue riiuli paneme. Tavaliselt oleme ilusaid ja raamaturiiuleid leidnud IKEA st kuhu ka sel aastal laksime ja , mis tuleb valja. Nende poes praktiliselt enam korralikke raamaturiileid ei muudagi. Olid pohiliselt sellised nikad nakad, kuhu vaasi peale toetad ja paar lauamangu. Kuna me olime siiani ostnud selliseid stiililt pisut vanamoodsama valimsega riiuleid siis nuud neid enam polnud. Muujad laiutasid kasi ning utlesid, et jah nende sarjade tootmine lopetati voi ei toodud neid enam PR maa kauplustesse. SEST milleks riiul, kui sinna midagi panna pole. Toega hakkasime Patuga oma soprade ja tuttavate ning tuttavate kodusid silme eest labi laskma ning johhaidi, enamikus neis ei ole raamatuid, peale mone albumi ning kokaraamatu. Raamatuid enam ei ostetagi ja ei loetagi. Me oleme Patuga haruldused, kuna meil on kodus neli suurt raamaturiilit ning paistab et viies on varsti lisandumas. Ega see ei tahenda, et loetaks siis prantslaste seas rohkem E-raamatuid, vaid lihtsalt harjumus osta paberraamatuid ning ka neid lugeda puudub. Patu isa kodu lahedal otsustas uks vanapaar umber kolida ning nad tegid oma kodus asjade muugi. Suured lauad ning kapid olid tais raamatuid. Suuri pildi albumeid , 200 a vanuseid piibleid, nahkkoites romaane, elulugusid..... Ma kaevusin ruttu sisse... Meeletu. kahjuks polnud mul kaua aega aga kraapisin kokku nii 15 raamatut, seal hulgas suured fotoalbumid, Tiibetist, fotoseeriat ule maailma lennukilt, paksud raamatud Pariisist, Versaillest,Louvrest, suur taimede ning puude atlas..... jne Ma oleks pidanud veel rohkem votma aga mul polnud piisavalt sularaha kaasas. Hing jai nii mahajaanud raamatuid taga nutma. Kui saaks tapetseeriks ma koik meie kodu seina raamaturiiulitega voi omaksin taiesti eraldiseisvat raamatukogu tuba. Kus oleksid suured mugavad tugitoolid, pleedid, vinuulimangi, suur aken ning seinad tais raamatuid

mina inka ops

NO tosiselt kaua aeg on mooda jalle lainud. Ausalt tahaksin nii paljudest asjadest kirjutada aga kui ohtu tuleb ja lapsed magavad siis jouan ainult nii palju, et ronin diivaninurka ja loen Amazonist tellitud lemmikautorite raamatuid. Seal on meeletu valik ning raamatud parktiliselt ilma saada.Tellin endale pohiliselt James Herrioti, Gerald Durrelli ning Thor Heyerdahli raamatuid. Nii palju on veel lugeda.

Hakkasin Elsa koolis inglise keele tunde andma. Patrick on kool hooldekogus ning seal lasti lahti teade, et otsitakse algklassides kolmele klassile inka opsi. Alguses sain aru, et on vaja pooleteiseks tunniks nii raakimise vormis aga kui siis direktrissi juurde jutule laksin siis tuli valja, et kogu inglise keel oleks minu teha. Muidu andsid seda klassiopetajad aga kuna nad uldse raakimises end kindlalt ei tundnud taheti kedagi nagu mind. Palka ma saa, kuna opetaja kohta neil hetkel pole. Sellest pole midagi, ma ei tahaks oma emapalgast ilma jaada. Hetkel on meil ara jagatud opetajatega, et mina opetan sonavara ning reegleid ning teen interaktiivseid mange ning vestlusi ning lugemist ning nemad teevad harjutusi toovihikust. Lapsed on toredad ning mulle mu too oudsalt meeldib. Kolmas tund oli murdepunkt, kuna tundsin, et voiksin endas kindlam olla ning see, et moni opilane nagu vaike tumm lambake terve tunni  mulle tuhmilt otsa vaatab, sellest pole midagi. Koige raskemad  sonad on mouth ja hear( et siis nagu muth ja iers. Sellises stiilis nagu Eestis opetatakse on asi kaugel. Eestis on tamp peal ning lapsed oskavad ammu kaanamist pooramist, kui siin opime kehaosi ning riideid ning ainuke vorm mida kasutame on i have got. Hetketi on aju taiega krussis kuna molemad keeled, mida tunnis opetamiseks kasutan, pole mu emakeeled. Ca va ok:)

Peab olema naiselik

Vahel laheb nagu meelest ara, et elan Prantsusmaal ning siin ei vii sa prugkotti ka nii valja, et midagi parembat selga ei viska. Stiil ning hea maitse peavad koiges labi kumama.  Ei lase ringi juuksed sorgus ning naonahk kuivamas. Apppiiii!!! NO ma lihtsalt vahest ei joua. Hiilin kibekahku louna ajal, kui koik normaalsed inimesed soovad kassilulgakestega kotike uhes ning Gabrieli mahkmetega kotige teises kaest tanava otsa prugikastide juurde. Jalas on jooksuliibukat, kuhu on kleepunud kassikarvad ja longajupid(kloppisin just vaipu) uleval pool varem tumesinine sark, kuhu Elsa oma vasimusenutu ja tati puhkis ja Gabriel korvitsasupi loopis. Jalas Patu suured villased sussid  ja Muhu mustris kalossid. Juuksed kammimata sest  Elsa on harja piistu pannud. Liuglen seal autode ja maja seinte vahel kuurus, et ukski tuttav ei naeks. Kuulen juba, et Gabriel avastas mu kadumise ning tema hala on kuulda ka tanava loppu. Pagan, mida ma habenen, noort ema pole varem nainud va, Lukkan pea kuklasse, rinnad ette, kohu sisse ja jooksen kahku tagasi. Jess onneks laks:)
Patu isa juurde minnes pean alati motlema, mida selga panen. Tal on vaga tahelepanelik pilk ning vahest osutab ta napuga  monele kuivanud, korbatanud aga pisikesele plekile, et ooota, mis sul seal on. Gabrieli  hommikupuder naiteks.  Voi naiteks, uhel pluusil oli olaomblus kergelt lahti tulnud, oligi selline mugav kampsike, meenutas mulle mu kergelt vaeseid vabathtlike paevi. Patu isa juba kusiski, et kuule kas sa tahad, ma annan sulle noela ja kus see niit oligi. Ma ei saanud kohe midagi aru aga siis moikasin. Isa utles, et naine peab olema aniselik igas olukorras ja kui mees ohtul koju tuleb siis peab naine astuma talle vastu, saravana, lohnastatuna ja naiselikult. Ma olen seda ka varem kuskil maininud, et ta seda mulle oelnud on. Nae sai jalle ara oeldud. Seekord olin ma soekam ja mainisin, et  ma pole seda tuupi nagu Sylvie(ta tutar siis) kes tuleb iga kord korgetel kontsadel ning silmad varvitud. Ma lihtsalt ei oska sellest koguaeg hoolida. Seegi kord tassisin autost Gabrilei ja kotid tuppa mooda pisikeste kivikestega kaetud sisehoovi teed. Tahan ma jee kukkuda.  Patu isa juures on koik kahhelkividega kaetud, ma lihtsalt ei salli seda kontsade klobinat, kui iga hetk puuan igasugust murataset vahendada,  Ning pealegi, teevad kontsad mind Patust pikemaks. Vat ei taha, kui tulen maale koju, isa aitama, lehti riisuma, epsu pesema, koristama, et peaksin veel laialiminva meigi, vahetusriiete ja ei tea mille parast veel muretsema. Patu isa teab vaga hasti, et oskan end ka vaga ilusti lille luua ja kannan hea meelega kleite ja seelikuid. Kui on vastav sundmus.  Ma pole sedasorti, kes ohkaks, et kui lapsed magama jaavad siis  on parimaks loogastuseks votta uksinda  vahuvanni, luua uus kuunelaki kord peale ja teha juuksemaski. Ma ei joua. Ma oleks selle asemel Patrickuga, loen midagi ja  vaatame filmi.  Ma juba tean, et roniksin vannist paar korda valja, et Gabrielile lutt suhu panna voi kassile uks lahti teha, muidu kraabib too end segaseks. Kuunelakk pusiks mul peal vaid paar paeva sest pesen pievalt, nousid, laste tagumikke, riideid, puhin lapiga porandalt suppi ja kefiiri. Mis sest varvimisest kasu on?  Oeh milline vaevatud pereema pilt siit avaneb. No aga ehk ongi see ainult hetkel nii, loogiline sest ma alpsi ja ennast kile sees ei hoia ja utlen ka juba Elsa soprade vanematel, et tooge lapsed meile riietes, mis kannatavad mustaks saamist, sest varvimisest, kleepimisest, maas rullimisest, kookide tegemisest saab rokaseks ja ei viitsi pidevalt vahetada. Ma olen ka hetkel rokane naine aga see eest vaga seksika musta pitsilise aluspesuga. Ja mina tean seda ja Patrick ka ning see tegelikult ju loebki koige rohkem:)