Postkontorid

Tomban sugavalt hinge sisse, joon klaasi suhkruvett ning votan ette teekonna minemaks postkontorisse.See pealtnaha nii lihtne kulastus nouab aega, narve ning veelkord aega ja narve. Siin on minu top kolme kuuluvad postkontori kaigud

Kolmas koht: Soovin saata pisipakki Eestisse. postkontorist antakse mulle pappkarp, mis uletab paki suuruse kuuekordselt ning maksumus ei jaa ka alla-13 eurot. Ma utlesin, et aga see pakk on ju liiga suur, kas teil pole midgai vaiksemat(Eestist saab saata asju ka mulliumbrikus) ei neil pole midgai ja see on ainus ja pange siis midagi veel lisaks. NOjah aga siis touseb ka paki kaal ja ka maksumus. Utlesin, et olen nainud, kuidas inimesed ka ise omatehtud pakidega tulevad, millele siis lihtsalt templid peale luuakse ja teele saadetakse. Postitootaja votab mornilt minu paki, asetab kaalule ja utleb, et sel juhul on paki maksumus 4 eurot ja tsau. Tegin kodus paki valmis ja lahen postkontorisse. Madam viskab pilgu mu pakile ja utleb, et ei ei  suurem peab ikka olema, neil vaja koiksugu pabereid  peale kleepida ja templid ja et kui ise tahate pakki teha siis see otsige uks kingakarp.. saast see on ikka ju minu pakist kuus korda suurem.. ja hind on siis 16 eurot ja siis internetist saab jalgida paki teekonda. 16 eurot, kuuskorda tuhja kingakarbi saatmise eest, mis sai neljast eurost, kaal jaab ju samaks. ja ei taha ma mingit paki jalgimist. Eelmine kord kui selle eest hingehinna maksin siis joudis pakk Prantsusmaa piirini ja siis haihtus.Kuidas ja millal ta Eestisse joudis ma kull teada ei saanud. Postkontoris on ka kombeks pakkuda enne koige kallim variant ja siis kui kusid odavamat saatmisteenust siis oeldakse alles see hiljem nii mokaotsast.

Teine koht.
nadal enne pulmi laksin Erki ja isaga siin "Sport2000" spordipoodi isale lahtisemaid jalanousid ostma. Valik sai suht kiiresti tehtud ning isa asus maksma 200 eurose rahatahega( Tema tooandja oli talle niimoodi maksnud) Muuja noudis vaiksemaid rahatahti ning utles, et minge vahetage postkontoris umber. Siin on postkontor ka panga eest ning asutasin end pika jarjekorra loppu. Isa ja Erki jaid end valja praadima. Pool tundi hiljem leti aarde joudes aga selgus, et enne ei vahetata, kui ma midagi ostnud neilt pole. Taitsa lopp, ise pakute pangateenust ning keeldute ilma ostuta raha vahetamast. Taitsa metsas. Ostsin siis uhe 75 sendise margi ja muuja tegi naeo, et vat jah NUUD MEIE vahetame. Apppii!!! Platud saime ostetud ja mul oli vaja uhte peavalu tabletti kui koju joudsime

Esimene koht
Kuidas ma postkontoris pakki tund aega saatsin. Et sul onnestuks nii kaua uhte pakki saata on vaja: PIkka jarjekorda,  ainult uhte kassat neljast, mis on avatud. Jutuhimulist muujaprouat ning kliente, kes arutavad piimahindu, ilmastikuolusid ning kassipoegimise ule. Samuti nii vahelduseks oleks veel hea, kui moni ostleja ennast nii poolkogemata leti aarde istutab sest tal on lihtsalt vaja kahku midagi kusida voi papid mammid, kellel hunnik pabereid kaasas ning mida leti aares sorteerima hakatakse. Kui lopuks leti aarde joudsin siis otsiti mulle sobivat karpi 10 minutit, kell rippus mul otse nao ees, sain minuteid lugeda. Siis arvuti rikkiminek, tehniku kutsumine, uhe nupu vajutamine ning arvuti toole hakkamine ja paberite taitmine ja pagan jube ule uhe tunni olen siin suureparases postimajas aega veetnud!!Kuidas see voimalik on?


Igastahes arvan, et minu top 10 hakkab taienema ning lisanudb uusi ja huvitavaid olukordi:)

Ka Eestis juhtus hiljuti uks huvitav lugu. saatsin jouludeks vanematele paki ning paki kohalejoudmise teadist ei tule ega tule mu vanematele. Kuu aega on juba moodas ning ema nii muuseas kusib postkontoris,et kas on seal moni pakk talle. Oi nae on jah uks siin juba kaua aega,kullap postitootaja unustas teadise saatmata. Nii palju siis .

huvitavad telefonivestlused

"Hallo, kas teie kodul on juba pâikesepaneelid, topeltaknad, gaasikute ? Olete te energiasaastlikud, majaomanikud, nooremad kui 65 aastat ning abielus? Iga paev vahemalt kolm konet ma ei tea kellelt. Probleem, ma ei oska oelda, et mind toesti ei huvita, meil juba on ja tsau. Teisel pool on ju keegi, kes teeb oma tood. Sageli kusitakse, et kas nad voiksid minu vanematega raakida?  See tahendab, et nad peavad mind lapseks ja see seab mind naljaka fakti ette, et jah muidugi helistage mu vanematele  Eestisse aga et muuseas ma olen taiskasvanu. Sellised olukorrad mulle ausalt isegi meeldivad, sest ma voin neid millegagi tummaks luua:) Vaga tihti on helistajateks klienditeenindajad, kes on palgatud Pohja-Aafrikast voi Araabia maadest ning taiesti kindlalt loevad oma  teksti paberilt nii kiiresti maha, et mul pole absoluutselt mingit voimalust neile piiksugi vahele oelda. Aksendist ma ei raagigi, mul on ka aga neil on ka ja tavaliselt ei saa ma poolest tekstist mohkugi aru.." Teremadameberruetolemeassotsiatsioonkesonpalgatudvalitsusepoollteidinformeerimaetkoikmajaomanikudkellelpole poleveelmajadenergiasaastlikudpeaksidvotmarandevuumeiepooltkindlaksmaaratudametnikugakestulebmuideteiejuurdejubajargmiselkolmapaevalkasteoleteviimaselajallugenuduudiseidjaapanistselleparastmesedapreventsiooniteemegi..Uaaaaaahhhh(hingetombepaus) tavaliselt laheb tekst veel edasi aga ma olen juba karmem ning utlen vahele, et ma arvan, et ei saanud aru ja et palun helistage mu abikaasale ja ei taha me enne mingit randevuud.. "Jajajamehelistamateieabikaasalejaetsiismaarameikkagisellerandevuuukolmapaevapealejameieametnikkulastabteidkellakahepaikujameolemeriigipooltmaartudningenergiasaastuprogrammiga...uahhhhhhh..(hingetombepaus)"  Ei ma ei taha mingit randevuud ja mind pole koduski ja mis motet on randevuud maarata, kui te pole veel helistanudki mu abikaasale ja kusinud, kas meil seda uldse vaja laheb... Nuud laheb haal teisel pool varisevaks, nutuseks ja pisut katkendlikumaks... " Aga me ju helistamegi teie abikaasale ja paneme ikkagi kindluse mottes randevuuu kolmapaevale..me oleme riigi poolt maaratud ju.." Ohjah nagu kurdiga raagi.

Teine huvitav kone, mille sain oli eh kohalikult "Vahitorni"liikumiselt"
"Tere madame Berruet, kas te olete religioossne inimene ning kas teil on piibel kodus?"
"Eee, ei ole piiblit ja teate ma olen pagan rohkem"
"Oi sellest pole midagi, igauks voib uskuda, mida tahab aga kas te usute et koikvoimas jumal on olemas?"
"Minu meelest annab loodus ning maapind meile selle, mida me vajame ning peaksime uskuma joudu meis eneses, mitte uhte selli, kes on vaga abstraktne, religiooni poolt ametisse seatud ning kelle nimel on inimesi anastatud, tapetud ning norgestatud. "
Madam teisel pool toru oli minu sonavotust sonatu ning vist motles veidi: "Aga te ju usute, et olemas siiski miski, mis meid juhib, millest koik on tulnud ning loodud?"
"Noh mina olen rohkem Darwini pooldaja ning kui seal ongi mingi voimas energiavali siis jumalaks ma seda kull ei kutsuks,isiklikult, selle nimi on talle vaid inimeste pool antud. See joud on olemas inimestes endis ning koostoos loodusega evolutsiooni korras, oleme me voimelised suurteks tegudeks"
"Ehhm, madame Berruet, kas ma voin teie postkasti siiski uhe pisikese broshuuri panna, seda on hea vahelduseks lugeda ning jumal hoidku teid"
Taitsa lopp nagu kurdiga oleks raakinud jalle. Broshuuri ma ei saanudki, ju jumala vagi juhtis selle oma eksimatu kaega minu postkastist eemale.

päike

Täna sain uhe naabrinaise kaest hoiatatud, et rasedana ei maksaks ikkagi ratta selga ronida. Mul oli veel sada meetrit kodu ukseni minna, loobin ratta poosasse ja lahen jala voi? Kui paike on nii soe ja särav, ei ole südant end autosse istutada. Samuti ei ole ma mingi kimaja ning konniteed on laiad. Vâhemalt tunnen, et teen midagi sportliku. Eile ohtul motlesin, et konnin linna koige kaugemasse pagariârisse ja ostan ohtuks leiba. Nii ilus oli, paike soe ja koik oitseb ja sumiseb ümberringi. Pool teest laheb viinamarja magede äärt mööda nin teine pool joe aarest. Oleksin hea meelega tahtnud müüre pidi kondida ning kooluda aga seda oleks vist minu suure kohu tottu vaga ohtlikuks ja imelikuks teoks peetud. Joe ääres ei pidanud vastu ning upitasin end rinnatisele ning kondisin sellel uhkelt,üritades kohtu otse hoida, et see tasakaalust valja ei viiks. Saiakonts maitses ka suus nii hasti. Kui moodusin Cafe Nice'st markasin kui paljud end juba valja istutanud on ning Capuccinosid, olut ning cocat limpsivad. Oleks ka nii tahtnud ühe Monaco votta. Patu parast utles, et sa ei voi ju alkohooli juua, mis sa seletad. Aga juhul kui patu oleks minuga olnud siis oleks tema selle tellinud ja mina oleskin saanud kasvoi ainult nuusutada seda olu ja magusa siirupi segu ning uimelda pisut. MUlle ei maitse Monacod, liiga magusad, utles Patu. Ohjah ei raatsita isegi uhele rasedale naisele uhte tema soovi taita. Tellida jook, mida ei keegi juua ei taha ega saa, vaid ainult nuusutatakse:)

Cap Fréhel ja St Malo

Kuna pealelouna terendas veel suhteliselt pikalt meie ees siis otsustasime, et kulastame ka Cap Fréhel' i. Seda kuni 70 m korguseni ulatuvat pankrannikut nimetatakse uheks Britannia suurimaks vaatamisvaarsuseks. Pisikesed jalgrajad kulgesid pikki panka ning need olid aaristatud valgete traadijuppidega, millel kirjad, et palun kasutage jalgradu, sest me loodame taimestikku traadi taga saasta:) Nii me Patuga tegime korralikku laburinti:) Mones osas oli pankrannik ilma taimestikuta ning inimesed ronisid suisa aarele, et lasta teha endast pilte, kus tuul puhub naolihased naost. Moned eriti mehisemad huppasid isegi ule meetriste kuristike, et jouda uhele pisut eenduvale panga osale, kus tehti fotosessioon toetades jalad  veel pisut koikuvatele kividele. Mina utlesin Patule, et kui ta midagi sellist peaks tegema siis mina pakin pillid kokku. Tahaks veel oelda, et kui keegi tahab tunda, mis tunne on olla Cap Fréhelis siis odavaim variant seda tunda on kulastada Saaremaa pankrannikut.. ausalt petab ara:)  loogiline, et ma ei vordle nuud  neid kahte aga ilusad pankrannikud on nad molemad ja ega Saaremaa pankrannik kah ainult odav trikk pole:)
 Ohtul jalutasime Patrickuga veel Saint- Malo linnas. Ajalugu utleb,et selles linnas elasid mingil hetkel piraadid, kellel oli olemas ka Prantsuse valitsuse toetus kaaperdamaks Inglise laevu. 1944 aastal pommitati kesklinn varemeteks, kuid peamised ajaloolised ehitised ehitati ules algkujul ning ulejaanud linn 17-18 sajandi ehitiste stiilis. Superilus linn ning palju huvitavat naha, teha. Ainult pimedaks hakas minema ning lootsime, et kull paevavalges naeme rohkem.  Selles linnas on jube raske soogikohta valja valida. Patrick utles, et raudselt tuleb sellises kohas proovida mereande, kala.  Restorane oli liiga palju ja enamuste menuud olid jube pikad ja raskelt arusaadavad. Vaatame hetkel ka Patuga uhte saadet " koshmaar köögis" kus  Inglise paritolu 3 tarni kokk Gordon  annab sulgemise aarepeal olevatele restoranidele nou, kuidas ellu jaada. Sealt jookseb koguaeg labi, et kui menuus on liiga palju asju siis on asi natukene kahtlane ning köök aeglane ning ka maitse elamusi ei tasu loota.Samuti tuleks vaadata, kui palju inimesi restoranis on. Kui vahe siis on miskit lahti. Kuna meil laks koht jube vara tuhjaks, juba kella kuue paiku, siis enamus restorane polnud veel avatud ning ka serveerima hakanud ning seega ka tuhjad, kuidas sa nuud tead, kas ka on hea koht. Lopuks maandusime uhes restoranis, kus soime merekarpe koorekastmes ning ohulisi pannkooke sooja karamellikastmega. Patrick joi siidrit ning mina ounamahla. Nii hea. Ning siis hotelli kotile sest jargmine paev laks meil laev varakult Jersey saarele, kus tahtsime kulastada minu lemmikkirjaniku Gerald Durrelli loodud loomaparki .Oh kull oli raske magama jaada:)

Mont St Michel

Niisiis hakkasime lahenema Mont st Michel'ile. Onneks on Pohja-Prantsusmaa uks lame maa, ning piltidelt tuttavat koonust hakkasime nagema juba 12 km kaugusel. Kloostri saar (poolsaar, oleneb kuidas vaadata ja kunas) oli monusa roosa udu sees. Parkida tuli saarest  1 km kaugusele hiigelparklasse ning jalutada siis kohale. Vaga paljud tegid pilte "Mina ja Mont St Michel" voi " mina, minu kallim, vanaema, onu, uks jaapanlane ja Mont st Michel". Ma arvan, et seal olid parasjagu jalle ehitustood kasil, kuna minilinna paases mooda kipakatest laudadest tehtud puusilda, mis vaikesest varavast labi laks.. ehk on need tousud ja moonad silla pidevalt endaga kaasa viinud ja siis visati kaega ning ehitati midagi, millest kahju pole.Kuigi kell oli alles 12 ja Pariisist tulevad Jaapani turiste tais bussid polnud veel saabunud, oli peatanav  hoolimata talvisest hooajast paksult rahvast tais. Suveniiripoed olid liimitud kulgepidi kokku pannkoogi ja vahvliputkadega. Ilusad majad aaristasid tanavaid, kui oskasid neid siltide ja reklaamide tagant leida. Lootsime votta endale giidiga tuuri saari ulalosas asuvas kirik-kloostris, et siis oleme nagu haritud turistid:D Piletisaba oli  sada meetrit pikk. Moned enda arust hasti kavalad uritasid ka sabast ette jalutada tehes nagu, et nemad on tulnud vaatama ainult piletimuugi saali kui ajaloolist malestist ning siis uritati ennast ka leti ette sokutada. Neid kutsuti sabas isekeskis taevast kukkunud tobu inglikesteks. Meie giidiks oli tore vanem naisterahvas, kes uritas vaatamata piiratud ajale meile edasi anda nii palju kui voimalik. Poole sellest ajast sisistas ta asiaatidest turistide peale, et ollakse ikkagi kloostris ja laste suu olgu kohe kinni pandud.  Jaapani turismigrupid hakkasidki saabuma voi rohkem mooda kappama, kui aus olla. Tuupiline grupp: eesotsas Cambridge inglise keelt  kiiresti raagiv giid, kes osutab osavalt ja kahku vasakule,paremale ning kusib tolget tegeva Jaapani giidi kaest aega ajalt "OK?" vaene higistav Jaapani giid, kes uritab midagi aru saada ning paar sona ka edasi tolkida ning grupp, kellel on tolkest suva ning muudavad kloostri katakombid fotoka flashidega paevavalgeks. HIljelm uritasime ka Patuga omal kael natuke ringi jalutada ning oma Mont St Micheli privaatreisi teha aga  koht hakkas tuhjaks minema ja  ega seda rahvast oli ka naa palju. Patricku ema oli meid juba hoiatanud, et me seal la mére Poulard pannkoogi restorani ei laheks, et seal on Prantsusmaa kallimad pannkoogid  Ega me midagi moistlikumat ei leidnud kah peale voileibade ja rasvaste vahvlite pakkuvate restode nii, et lahkusime onnelikult aga tuhja kohuga.. ja turismibussid soitsid meile aeglase vooluna vastu, kui parklast valja soitsime

Tour de France 27 Dets 2010 - 8 jan 2011

Selle aasta talvepuhkuse veetsime Tour de France tehes. Ratastel olime kaks nadalat. Pakkisin kaasa kanalihapirukaid, keedumune, kupsiseid, termose teega.. et tee kohutuhja taita. Auto pakkisime kraaùi tais, et kunagi ei voi teada, mida vaja voib minna. Suuna votsime Clermond-Ferrandile, kus kulastasime Jouluturgu, soime kuumi kastaneid ja otsisime UNESCO nimekirja kuuluvat  Basilique Notre Dame du Port'i, mida me ei tanavaragastikust ules ei leidnudki. Jube kulm oli ka. Patrick hakkas kaotama omi varbaid ning poordusime autosse tagasi, et soita Tours'i suunas. Maastik oli jube ilus -vaade magedele, millest eraldusid kustunud vulkaanid -1465 meetri korgune Puy de Dome ning 1885 meetrine Puy de Sancy. Orn lumekirme kattis maastiku ning meie tee labis korgeid magesid ning sugavaid orgusid. Ohtu saabudes otsisime oomaja Bourges, mida aga oli jube raske leida. ei tihanud uletada 40 euro piiri aga Formula1 hotelli, kus oobimine kahele maksab 33 eurot, oli oopimeduses raske leida. Valisime siis lihtsal uhe tee aares asetseva motelli, mis oli inimtuhi ning  jattis meile kummalise mulje oma teeninduse ning koridoride laburindiga. Hommikul ei onnestunud meil toavotmeid ule anda, kuna koik uksed olid lukustatud, ka see mis viis administraatri juurde.Valjusime avarii valjapaasu kaudu, et siseneda peauksest, mis selgus, oli samuti kinni. patrick otsustas votme ukse taha jatta. Parklas kohtusime administraatorit, kes oli haguse pilgu ning imeliku kaitumisega. Lahkusime kiirelt ning Toursile, kus elab Patricku onu, keda ta kunagi nainud polnud ning soovis leida:) Votsime vaikesed korvalteed, kuna aega meil jagus. Ilm oli udune ning vihma hakkas sadama. Maastik muutus tasaseks ning teesid aaristasid horedad metsad, kus puud olid kaetud luuderohu ning samblaga. Kui kiirteed on palistatud bensiinijaamadega, kus on alati ka kohvikud ja poekesed, kus  soojenduseks kuuma shokolaadi ja  maasikakooke osta siis tavamaanteelt selliseid kohti ei leia. Pealegi oli veel uus aasta tulemas ning tundud, et koik kohad olid kinni ning inimtuhjad. Toursis lootsime leida kohvikut, kus end ules soojendada, kuid tundus, et jouda kesklinna, kus midagi leiaks, tuleks labida oudpikk liiklus ning tanavaragastik. Linna aares oli uks IKEA pood ning sinna me lahme alati heameelega:) Sealt saab Daimi kooki, kuuma kohvi ja johvikamahla. Kohvik oli aga ulerahvastatud, nais et paljudel oli sama kavatsus, mis meilgi. Ostsime siis alt toidupoest joogijogurtit, Estrella kropse, hoogveini ja purgi olut:) Noh kah midagi. Joudsime Patu onu poole kella kolme paiku. Ta oli krapsakas vanaharra, kes lobiseb loputult ning esimesed kaks tundi olime Patrickuga sonatud, kuna lihtsalt onu jutuvool oli katkematu. Patrick lopuks sai asjast aru, kuidas kah sona sekka oelda, lihtsalt vahele raakida. Mina olin lihtsalt koomas ning naer luksus kurgus. Patrick oli jube onnelik, et endale ule 27 aasta onu leidis(Prantsusmaa on ju suur ja sugulassidemed suhteliselt norgad).
Jargmine paev lahkusime varahommikul Mont St Micheli suunas. Loodan jargmine kord ka pilte panna, meil laks arvuti panni ning pildid panime enne seda uhele kovakettale, kus uritan neid jalle katte saada:)
(Jargneb)

angiina

Ei ausalt mulle pisut meeldib, kui patu on haige sisi ta saab koju jaada nagu seekord. Arvasime, et on viirus, palavik pea 39 ja maarisin teda tublisti ja tihedalt viinaga(jah meil on kodus suur pudel Viru Valget eelmisest suvest, kui Eestis kaisime, ja patu oli palavikust koomas aga joudis ikka kusida, et kas tasub tema parast nii head kraami lahti korkida) nii et HObbes nina patule lahenedes krimpsu tombas ja silmad kissi laksid:) Oosel tuli ta ka rohkem minu korvale end soojendama. Patu laks arsti juurde ja angiin. Ise ta oli kuidagi nii onnelik, et vaata angiin on ja et valged tapid on kurgu peal ja jaan ehk kaheks paevaks koju. Et ta koju jaaks haigena, peab patul olema surmatobi voi arsti käsk, muidu veab end voi karkudel kohale ja higistab salaja kempsus. Arst andis ka talle maskid koju kaasa, et teil on rase naine kodus, et muidu saab ka angiini. Koju joudes istus patu mask peas elutoas diivanil. Utlesin, et loen kolmeni ja mask olgu lainud. Mis see mask enam aitab, kui ta juba paar paeva haige on olnud ja kui pean selle viiruse saama siis oleksin selle ka juba saanud ja ei meeldi mulle see ulevindikeeramine:). NOh nuud on meil 15 helesinist maski. Kingin need hiina noortele, kes suveks siia puuvilju pakkima tulevad:)