Kuna pealelouna terendas veel suhteliselt pikalt meie ees siis otsustasime, et kulastame ka Cap Fréhel' i. Seda kuni 70 m korguseni ulatuvat pankrannikut nimetatakse uheks Britannia suurimaks vaatamisvaarsuseks. Pisikesed jalgrajad kulgesid pikki panka ning need olid aaristatud valgete traadijuppidega, millel kirjad, et palun kasutage jalgradu, sest me loodame taimestikku traadi taga saasta:) Nii me Patuga tegime korralikku laburinti:) Mones osas oli pankrannik ilma taimestikuta ning inimesed ronisid suisa aarele, et lasta teha endast pilte, kus tuul puhub naolihased naost. Moned eriti mehisemad huppasid isegi ule meetriste kuristike, et jouda uhele pisut eenduvale panga osale, kus tehti fotosessioon toetades jalad veel pisut koikuvatele kividele. Mina utlesin Patule, et kui ta midagi sellist peaks tegema siis mina pakin pillid kokku. Tahaks veel oelda, et kui keegi tahab tunda, mis tunne on olla Cap Fréhelis siis odavaim variant seda tunda on kulastada Saaremaa pankrannikut.. ausalt petab ara:) loogiline, et ma ei vordle nuud neid kahte aga ilusad pankrannikud on nad molemad ja ega Saaremaa pankrannik kah ainult odav trikk pole:)
Ohtul jalutasime Patrickuga veel Saint- Malo linnas. Ajalugu utleb,et selles linnas elasid mingil hetkel piraadid, kellel oli olemas ka Prantsuse valitsuse toetus kaaperdamaks Inglise laevu. 1944 aastal pommitati kesklinn varemeteks, kuid peamised ajaloolised ehitised ehitati ules algkujul ning ulejaanud linn 17-18 sajandi ehitiste stiilis. Superilus linn ning palju huvitavat naha, teha. Ainult pimedaks hakas minema ning lootsime, et kull paevavalges naeme rohkem. Selles linnas on jube raske soogikohta valja valida. Patrick utles, et raudselt tuleb sellises kohas proovida mereande, kala. Restorane oli liiga palju ja enamuste menuud olid jube pikad ja raskelt arusaadavad. Vaatame hetkel ka Patuga uhte saadet " koshmaar köögis" kus Inglise paritolu 3 tarni kokk Gordon annab sulgemise aarepeal olevatele restoranidele nou, kuidas ellu jaada. Sealt jookseb koguaeg labi, et kui menuus on liiga palju asju siis on asi natukene kahtlane ning köök aeglane ning ka maitse elamusi ei tasu loota.Samuti tuleks vaadata, kui palju inimesi restoranis on. Kui vahe siis on miskit lahti. Kuna meil laks koht jube vara tuhjaks, juba kella kuue paiku, siis enamus restorane polnud veel avatud ning ka serveerima hakanud ning seega ka tuhjad, kuidas sa nuud tead, kas ka on hea koht. Lopuks maandusime uhes restoranis, kus soime merekarpe koorekastmes ning ohulisi pannkooke sooja karamellikastmega. Patrick joi siidrit ning mina ounamahla. Nii hea. Ning siis hotelli kotile sest jargmine paev laks meil laev varakult Jersey saarele, kus tahtsime kulastada minu lemmikkirjaniku Gerald Durrelli loodud loomaparki .Oh kull oli raske magama jaada:)
Wednesday, February 9, 2011
Tuesday, February 8, 2011
Mont St Michel
Niisiis hakkasime lahenema Mont st Michel'ile. Onneks on Pohja-Prantsusmaa uks lame maa, ning piltidelt tuttavat koonust hakkasime nagema juba 12 km kaugusel. Kloostri saar (poolsaar, oleneb kuidas vaadata ja kunas) oli monusa roosa udu sees. Parkida tuli saarest 1 km kaugusele hiigelparklasse ning jalutada siis kohale. Vaga paljud tegid pilte "Mina ja Mont St Michel" voi " mina, minu kallim, vanaema, onu, uks jaapanlane ja Mont st Michel". Ma arvan, et seal olid parasjagu jalle ehitustood kasil, kuna minilinna paases mooda kipakatest laudadest tehtud puusilda, mis vaikesest varavast labi laks.. ehk on need tousud ja moonad silla pidevalt endaga kaasa viinud ja siis visati kaega ning ehitati midagi, millest kahju pole.Kuigi kell oli alles 12 ja Pariisist tulevad Jaapani turiste tais bussid polnud veel saabunud, oli peatanav hoolimata talvisest hooajast paksult rahvast tais. Suveniiripoed olid liimitud kulgepidi kokku pannkoogi ja vahvliputkadega. Ilusad majad aaristasid tanavaid, kui oskasid neid siltide ja reklaamide tagant leida. Lootsime votta endale giidiga tuuri saari ulalosas asuvas kirik-kloostris, et siis oleme nagu haritud turistid:D Piletisaba oli sada meetrit pikk. Moned enda arust hasti kavalad uritasid ka sabast ette jalutada tehes nagu, et nemad on tulnud vaatama ainult piletimuugi saali kui ajaloolist malestist ning siis uritati ennast ka leti ette sokutada. Neid kutsuti sabas isekeskis taevast kukkunud tobu inglikesteks. Meie giidiks oli tore vanem naisterahvas, kes uritas vaatamata piiratud ajale meile edasi anda nii palju kui voimalik. Poole sellest ajast sisistas ta asiaatidest turistide peale, et ollakse ikkagi kloostris ja laste suu olgu kohe kinni pandud. Jaapani turismigrupid hakkasidki saabuma voi rohkem mooda kappama, kui aus olla. Tuupiline grupp: eesotsas Cambridge inglise keelt kiiresti raagiv giid, kes osutab osavalt ja kahku vasakule,paremale ning kusib tolget tegeva Jaapani giidi kaest aega ajalt "OK?" vaene higistav Jaapani giid, kes uritab midagi aru saada ning paar sona ka edasi tolkida ning grupp, kellel on tolkest suva ning muudavad kloostri katakombid fotoka flashidega paevavalgeks. HIljelm uritasime ka Patuga omal kael natuke ringi jalutada ning oma Mont St Micheli privaatreisi teha aga koht hakkas tuhjaks minema ja ega seda rahvast oli ka naa palju. Patricku ema oli meid juba hoiatanud, et me seal la mére Poulard pannkoogi restorani ei laheks, et seal on Prantsusmaa kallimad pannkoogid Ega me midagi moistlikumat ei leidnud kah peale voileibade ja rasvaste vahvlite pakkuvate restode nii, et lahkusime onnelikult aga tuhja kohuga.. ja turismibussid soitsid meile aeglase vooluna vastu, kui parklast valja soitsime
Wednesday, January 26, 2011
Tour de France 27 Dets 2010 - 8 jan 2011
Selle aasta talvepuhkuse veetsime Tour de France tehes. Ratastel olime kaks nadalat. Pakkisin kaasa kanalihapirukaid, keedumune, kupsiseid, termose teega.. et tee kohutuhja taita. Auto pakkisime kraaùi tais, et kunagi ei voi teada, mida vaja voib minna. Suuna votsime Clermond-Ferrandile, kus kulastasime Jouluturgu, soime kuumi kastaneid ja otsisime UNESCO nimekirja kuuluvat Basilique Notre Dame du Port'i, mida me ei tanavaragastikust ules ei leidnudki. Jube kulm oli ka. Patrick hakkas kaotama omi varbaid ning poordusime autosse tagasi, et soita Tours'i suunas. Maastik oli jube ilus -vaade magedele, millest eraldusid kustunud vulkaanid -1465 meetri korgune Puy de Dome ning 1885 meetrine Puy de Sancy. Orn lumekirme kattis maastiku ning meie tee labis korgeid magesid ning sugavaid orgusid. Ohtu saabudes otsisime oomaja Bourges, mida aga oli jube raske leida. ei tihanud uletada 40 euro piiri aga Formula1 hotelli, kus oobimine kahele maksab 33 eurot, oli oopimeduses raske leida. Valisime siis lihtsal uhe tee aares asetseva motelli, mis oli inimtuhi ning jattis meile kummalise mulje oma teeninduse ning koridoride laburindiga. Hommikul ei onnestunud meil toavotmeid ule anda, kuna koik uksed olid lukustatud, ka see mis viis administraatri juurde.Valjusime avarii valjapaasu kaudu, et siseneda peauksest, mis selgus, oli samuti kinni. patrick otsustas votme ukse taha jatta. Parklas kohtusime administraatorit, kes oli haguse pilgu ning imeliku kaitumisega. Lahkusime kiirelt ning Toursile, kus elab Patricku onu, keda ta kunagi nainud polnud ning soovis leida:) Votsime vaikesed korvalteed, kuna aega meil jagus. Ilm oli udune ning vihma hakkas sadama. Maastik muutus tasaseks ning teesid aaristasid horedad metsad, kus puud olid kaetud luuderohu ning samblaga. Kui kiirteed on palistatud bensiinijaamadega, kus on alati ka kohvikud ja poekesed, kus soojenduseks kuuma shokolaadi ja maasikakooke osta siis tavamaanteelt selliseid kohti ei leia. Pealegi oli veel uus aasta tulemas ning tundud, et koik kohad olid kinni ning inimtuhjad. Toursis lootsime leida kohvikut, kus end ules soojendada, kuid tundus, et jouda kesklinna, kus midagi leiaks, tuleks labida oudpikk liiklus ning tanavaragastik. Linna aares oli uks IKEA pood ning sinna me lahme alati heameelega:) Sealt saab Daimi kooki, kuuma kohvi ja johvikamahla. Kohvik oli aga ulerahvastatud, nais et paljudel oli sama kavatsus, mis meilgi. Ostsime siis alt toidupoest joogijogurtit, Estrella kropse, hoogveini ja purgi olut:) Noh kah midagi. Joudsime Patu onu poole kella kolme paiku. Ta oli krapsakas vanaharra, kes lobiseb loputult ning esimesed kaks tundi olime Patrickuga sonatud, kuna lihtsalt onu jutuvool oli katkematu. Patrick lopuks sai asjast aru, kuidas kah sona sekka oelda, lihtsalt vahele raakida. Mina olin lihtsalt koomas ning naer luksus kurgus. Patrick oli jube onnelik, et endale ule 27 aasta onu leidis(Prantsusmaa on ju suur ja sugulassidemed suhteliselt norgad).
Jargmine paev lahkusime varahommikul Mont St Micheli suunas. Loodan jargmine kord ka pilte panna, meil laks arvuti panni ning pildid panime enne seda uhele kovakettale, kus uritan neid jalle katte saada:)
(Jargneb)
Jargmine paev lahkusime varahommikul Mont St Micheli suunas. Loodan jargmine kord ka pilte panna, meil laks arvuti panni ning pildid panime enne seda uhele kovakettale, kus uritan neid jalle katte saada:)
(Jargneb)
Monday, January 17, 2011
angiina
Ei ausalt mulle pisut meeldib, kui patu on haige sisi ta saab koju jaada nagu seekord. Arvasime, et on viirus, palavik pea 39 ja maarisin teda tublisti ja tihedalt viinaga(jah meil on kodus suur pudel Viru Valget eelmisest suvest, kui Eestis kaisime, ja patu oli palavikust koomas aga joudis ikka kusida, et kas tasub tema parast nii head kraami lahti korkida) nii et HObbes nina patule lahenedes krimpsu tombas ja silmad kissi laksid:) Oosel tuli ta ka rohkem minu korvale end soojendama. Patu laks arsti juurde ja angiin. Ise ta oli kuidagi nii onnelik, et vaata angiin on ja et valged tapid on kurgu peal ja jaan ehk kaheks paevaks koju. Et ta koju jaaks haigena, peab patul olema surmatobi voi arsti käsk, muidu veab end voi karkudel kohale ja higistab salaja kempsus. Arst andis ka talle maskid koju kaasa, et teil on rase naine kodus, et muidu saab ka angiini. Koju joudes istus patu mask peas elutoas diivanil. Utlesin, et loen kolmeni ja mask olgu lainud. Mis see mask enam aitab, kui ta juba paar paeva haige on olnud ja kui pean selle viiruse saama siis oleksin selle ka juba saanud ja ei meeldi mulle see ulevindikeeramine:). NOh nuud on meil 15 helesinist maski. Kingin need hiina noortele, kes suveks siia puuvilju pakkima tulevad:)
Wednesday, January 12, 2011
mis toob uus aasta
Mis see uus aasta siis toob - remondi - värvipesu nii alumisel kui ka kolmandal korrusel, vana moobli muugi, uue ostu, beebi juuli paiku, hunnik sugulasi meie poole igal ajal:), minu Fieks olemisega seotud esimesed tulud ja maksud, lastetoa sisustmise... jeemel...Tana kraapisin uleval toas vanalt parketilt ei tea mida maha-liimi, varvi ja tsemendijaake. Mingid suured olised laigud jaidki, ei suutnud maha saada.. ma motlesin, et kohe raagiks tosiselt nende ule-eelmiste omanikega, kes toas pool vanadest laudadest porandat ules votside, selle asemele suht nigelad, luhikesed puulatid panid, augud ja ebatasandused tsemendiga taitsid ja ei tea millega linoleumi poranda kulge kinnitas..Ei mingit putukatorjet ega korralikku tegemist.. ehk seda ei tahetudki. Lino tommati ju peale. Vandusin kohe mehemoodi, kui uritasin pahtlilabida ja koige tugevama liivapaberiga midagi korda saata.Homme lahen elektrilise höôvliga vanemat poranda osa puhastama. Avastasime ka krohvi taga peidus olnud ilusad seinamaalingud. Noh mis maalingud aga sein on varvitud kahes osas- ulemine on heledam roheline ning all osa on pruun ja alumise pruuni osa pealt laheb veel uks pruun triip ule rohelise ala. Tahaks kuidagi sailitada aga seinas on ka praod ja see on uks suur ettevotmine. Hetkel jatame selle koha avatuks ning ei puutu. Kui keegi meie kulalistest oskab head nou anda siis restaureerime kohe ara:)
Friday, December 10, 2010
lumi on muinasjutt hei hei
lumi lumi...helistasin juba oma oele, et kuidas ta Tartus lumest labi sai aga koik on ok.. teed lahti ja sips tööle. Noorem ode juba kartis, et kas ikka maalt Tartusse buss laheb.. isa vottis ka hommikul toole minnes auto asemel bussi. Tundub nagu eales pole nii palju lund olnud ja Vikerraadios kusitakse ja helisatakse, et kas olete veel elus, oh jumal tanatud on veel elus...nagu oleksime Siberis voi Alaskal lumevangis ning lahima asulani on sadu kilomeetreid. Loogimine, et kui oleksin ise tee peal ja lumi katuseni siis ehk nutaksin oma noorust ja elu taga aga Eesti on vaike ja appi totatakse kohe ning miski ei saa olla poordumatult halb. Ehk ainult pissile minek.
Ma taiega naersin, kui meil siin kohalikud ajalehed pasundasid lumekatastroofist Pariisis, kus sadas alla 25 aasta suurim lumekogus- 11 cm... mnjaaaa... ei kui suvekummid on aaastaringselt all ja ei olda harjunud lumes soitma siis on ja mökk. Meil sadas eelmine nadal ka alla oo jooksul 35 -40 cm vat see oli kull ilus aga koik oli kui valja surnud, keegi ei liikunud ja ukski auto ei olnud tanaval; Patrick uritas midagi oma autoga aga see oli puhtaks ajamata parklas sugava lume all. Tuli tagasi koju ja tegime rostmeeleibasid ja vaatasime lumeuudiseid. Siis tombasime suusapuksid ull ja laksime loodusesse.. Paaril autol nagin sokke jalas, need on riidest tehtud kotid, mis siis uhele voi kahele rattale umber tommatakse..Peale lounat aeti teed rohkem lahti ja ma puhastasin prugikuhvliga meie auto ka valja.. Patrick sai endale too poolt kaks talvekummi.. noh seegi parem kui ei midagi.
Ma taiega naersin, kui meil siin kohalikud ajalehed pasundasid lumekatastroofist Pariisis, kus sadas alla 25 aasta suurim lumekogus- 11 cm... mnjaaaa... ei kui suvekummid on aaastaringselt all ja ei olda harjunud lumes soitma siis on ja mökk. Meil sadas eelmine nadal ka alla oo jooksul 35 -40 cm vat see oli kull ilus aga koik oli kui valja surnud, keegi ei liikunud ja ukski auto ei olnud tanaval; Patrick uritas midagi oma autoga aga see oli puhtaks ajamata parklas sugava lume all. Tuli tagasi koju ja tegime rostmeeleibasid ja vaatasime lumeuudiseid. Siis tombasime suusapuksid ull ja laksime loodusesse.. Paaril autol nagin sokke jalas, need on riidest tehtud kotid, mis siis uhele voi kahele rattale umber tommatakse..Peale lounat aeti teed rohkem lahti ja ma puhastasin prugikuhvliga meie auto ka valja.. Patrick sai endale too poolt kaks talvekummi.. noh seegi parem kui ei midagi.
Monday, October 25, 2010
soudmine
Spordiklubi, kus kaks aastat kaisin, hakkas hinna poolest liiga krobedaks muutuma ning Patrick utles, et aga tule soudmisklubisse. Tema on soudmist teinud juba 12 aastat. NOh naguinii olen ma temaga koigil voistlustel kaasas ja klubi pidudel tassin kooke-aperatiive karpides kohale ja enamus inimesi tean sealt ka juba. Isiklikult arvasin varem, et ergomeeter on uks igavamaid jou -ja spordimasinaid maailmas. Korra olin juba ka klubi initsiatiivipaati(plastikust, ohku tais, uppumiskindel) roninud ning Rhone peal edasi -tagasi aerudega vett peksnud. Laupaeviti on tavaliselt minu vanusegrupil joel treeningud kolme tunni jooksul. Loogiline, et sain plastikpaadi ka teine kord. Koik teised kadusid oma kahe ja neljakohaliste voistluspaatidega. Tehnika on paris keeruline- jalad sirgeks, kaed jarele siis tagasiminek, kaed enne siis keha ja siis tagumik ja kuidas selga ja kohtu hoida ja .. jaahhh.. mine kuhveldasin end kohe joe keskele siis ei jookse kaldasse kogu aeg.. Treenerid olid kah kuskile kadunud ja tegin siis paadisillast mitte kaugel 200 meetriseid edasitagasi tritsusid. Soidan keset joge ja kuulen murinat selja taga, taiega nagu filmis.. suur kaubalaev 300 m kaugusel minust samal soidujoonel. Oh kus vottis kulmaks. Hea, et kunagi Otepaal, Veski baasis saî paadiga edasi tagasi traalitud ja midagi oli meelde jaanud, kuidas kahe aeruga kiiresti umber poorata ja paastsin end. Ei olnud mulle keegi maininud, et aerutajatel ja paatidel on Rhone ara jaotatud. Noh eks ma parast ka kiita sain, et ikkagi tubli ja tuleb tuleb ja.
Eelmine laupaev panid mind juba voistluspaati, kuigi protesteerisin. Ei olnud ma kunagi voistluspaadis olnud, uhtegi oma paadikaaslast ma ei tundnud ja motlesin, et saan uks habiplekk olema. Onneks oli kaks veel algajad nagu mina..Treener oli oma paastepaadiga meil korval ja mina sain nimeks 4. Vahepeal pidingi uksi soudma sest mul oli tehnika korrast ara.. Siis saingi kuulda, et neli nuud nii ja neli nuud naa.. soitsime 6 km piki joge ja treener meiega. Mina olin paris motlik, et jessas juba oleme 6 km soitnud, tagasi peab ka minema ju.. Fuusiliselt ei olnudki midagi aga mul hakkas pissihada peale tulema, kuigi just enne sain vetsus ara kaidud.. Kus sa paadis kempsu lahed, kuhu? Motlesin, et vaatame kas vean loppu valja. Meie paadi suunategija(uks mees, kes on naoga soidusuunas ja keerab uhet lapatit vajalikus suunas ja karjub, " nuud koik koos, mis te magate, oleme uks tiim voi ei ole!!") Eks tema siis tegi meile looduseimetlemise ja teiste paatide jareleootamise pause ja minu pois oli juba ule aare voolamas. Pealegi takerdusid mu aerud pidevalt pusa taskutesse ja pidin ta lopuks seljas ara votma(jarele jai vaid ohuke higisark ja tuul oi kus puhus ja kulmalt) kilomeeter enne loppu motlesin, et kas kasin koigil silmad ja korvad kinni panna ja soristan ule paadi aare voi soristan paadipohja voi huppan jokke.. ja kui hada koige kangem siis votab silme eest mustaks.. utlesin, et vabandage, ma ei tunne teid kull ja jube piinlik aga mul on vaja pissile minna, olime keset laia joge.. no mis neil ule jai, tombasid kapelt kalda aarde ja siis ma sumasin polve korguses vees kaldani.. oh kui kergelt ma tagasi paati jooksin.. muidugi koik kuni polvekorguseni oli nuud tilkuvas olekus.. EEEhhh, mis parata, parast sai meie paadi juht teistele raakida, et meil oli sanitaaronnetus: ja et varemgi on mehi ule paadi aare huppamas nahtud aga jah see rohkem naiste probleem on et pissile ja pissile) NOh igastahes sain juba teada, et mu tehnika on ule hootuste hea ja olen tugev naine ja neil uks voistlus juba tulemas ja kas ei tahaks.. ei ei eie ei.. lukkasin tagasi.. ma olen veel oudkoba ja ei taha teisi alt vedada.. nais, mis tulevik toob.
Eelmine laupaev panid mind juba voistluspaati, kuigi protesteerisin. Ei olnud ma kunagi voistluspaadis olnud, uhtegi oma paadikaaslast ma ei tundnud ja motlesin, et saan uks habiplekk olema. Onneks oli kaks veel algajad nagu mina..Treener oli oma paastepaadiga meil korval ja mina sain nimeks 4. Vahepeal pidingi uksi soudma sest mul oli tehnika korrast ara.. Siis saingi kuulda, et neli nuud nii ja neli nuud naa.. soitsime 6 km piki joge ja treener meiega. Mina olin paris motlik, et jessas juba oleme 6 km soitnud, tagasi peab ka minema ju.. Fuusiliselt ei olnudki midagi aga mul hakkas pissihada peale tulema, kuigi just enne sain vetsus ara kaidud.. Kus sa paadis kempsu lahed, kuhu? Motlesin, et vaatame kas vean loppu valja. Meie paadi suunategija(uks mees, kes on naoga soidusuunas ja keerab uhet lapatit vajalikus suunas ja karjub, " nuud koik koos, mis te magate, oleme uks tiim voi ei ole!!") Eks tema siis tegi meile looduseimetlemise ja teiste paatide jareleootamise pause ja minu pois oli juba ule aare voolamas. Pealegi takerdusid mu aerud pidevalt pusa taskutesse ja pidin ta lopuks seljas ara votma(jarele jai vaid ohuke higisark ja tuul oi kus puhus ja kulmalt) kilomeeter enne loppu motlesin, et kas kasin koigil silmad ja korvad kinni panna ja soristan ule paadi aare voi soristan paadipohja voi huppan jokke.. ja kui hada koige kangem siis votab silme eest mustaks.. utlesin, et vabandage, ma ei tunne teid kull ja jube piinlik aga mul on vaja pissile minna, olime keset laia joge.. no mis neil ule jai, tombasid kapelt kalda aarde ja siis ma sumasin polve korguses vees kaldani.. oh kui kergelt ma tagasi paati jooksin.. muidugi koik kuni polvekorguseni oli nuud tilkuvas olekus.. EEEhhh, mis parata, parast sai meie paadi juht teistele raakida, et meil oli sanitaaronnetus: ja et varemgi on mehi ule paadi aare huppamas nahtud aga jah see rohkem naiste probleem on et pissile ja pissile) NOh igastahes sain juba teada, et mu tehnika on ule hootuste hea ja olen tugev naine ja neil uks voistlus juba tulemas ja kas ei tahaks.. ei ei eie ei.. lukkasin tagasi.. ma olen veel oudkoba ja ei taha teisi alt vedada.. nais, mis tulevik toob.
Subscribe to:
Posts (Atom)