sunnitus

Laupaeval, 23 juulil laksime haiglasse jarjekordsesse kontrolli.. tahtajast olime juba ule tiksunud 10 paeva. Kaks paeva tagasi tegin veel matka Merilini ja emmega magedesse ja uks paev hiljem soitsime Alpi eelmaestikku koopaid kulastama. Lootsin, et ehk kiirendab see koik ka sunnitustegevust, ei midagi. mSelg natsa valutas ja koik. Proovisime labi pea koik nipid, et kuidagi sunnitama saada ise, tegin Patu oe juures aeda,saagisime puid ja luhendasime oksi ja kummardasin oma sada korda kull ara. Kodus on meil kolm korrust, tegin siis kumme korda ules alla kaks korda paevas. Patuga sebisime ka ilusti.Vurtsikat toitu proovisin ka aga ei midagi. Kardiogrammid ei naidanud mingit sunnitegevust, ehkki jah emaka kokkutombeid oli tihedamalt aga avatust ei mingit. Niisiis laupaeval laksime mu gunekoloogi jutule jalle.. ta nentis, et vett on, aga juba paksem tundub asi olevat ja et ikkagi kumme paeva juba ule ja ei ole midagi teha, tuleks esilekutsuda. Kuulsin ka sona keisriloige.Appi Appi. Ta utles, et noh vaatame, kas saame masinavargi kaima ja kas beebi ka seda valja kannatab, kui ei siis on jah vaike loige tulemas. Kohe juhendati mind uhte kontrollpalatisse, kus pandi kardiogrammi alla ja voeti vere ja uriiniproovid ja koik andmed minu, pere, haiguste ja palju muu kohta. Sealt saadeti Patu kohe minu ja beebi asjade jarele, mis juba autos ootasid ning edasi uhte sunnitus eel palatisse, kus mulle anti katte uks klistiirituub ja ulidesinfitseeriv kollane dushigeel. Klistiirikreemi soovitati sees hoida 10 mintsa.. kobisin siis wc-sse ning tegin nagu kasti, Patu luges valjas minuteid. Votsin end igaks juhuks alasti ning uritasin leida positsioone, kuidas seda geeli kauem sees hoida. Kolm minutit oli ok, koik hakkas sees mollama nagu oleks kolm kilo tooreid ounu ara soonud ja siis veel varsket lehmapiima peale joonud.. viskasin end porandale pikali ja surusin kannikaid kokku nagu ammaemand kaskis.. kui kaua veel.. 5 min on tais... ei joudnud rohkem. VIskusin suisa poti peale. UHHHH. Hea, et dush kohe otsa tuli. Sealt viidi mind kohe edasi sunnituspalatisse, kuna sunnitajaid oli vahe ning voimalus oli olemas. Seal pandi mulle kohe kittel selga ja kanuul katte ning kardiogramm toole. Istusin siis seal, lamasin ja hopitasin end pallil. Valud hakkasid tulema, kuid talutavalt ning sain isegi lugeda veel. Siis lasti mul pissipeatus teha ja natukene oma soolaveekotiga koridore mooda jalutada. Kell kolm vaadati avatust ning seda oli vahem kui kaks cm, mis arste natsa ohkima pani. Patu saadeti sooma ning mul tehti looteveekott katki ning suurendati emaka kokkutombeid soodustavat ravimi kogust mu veenis.Natukese aja parast hallsid valud ja mitte nibinnabin valud vaid ilusad korralikud, poole min vahedega. Ammaemand toi ei tea miks kohe puki jalad ning tahtis mu jalad neisse panna ja seljatugi lasti ka horisontaali. Sel hetkel oli see uks halvimaid asendeid minu jaoks maailmas ning peale 10 min palusin patult, et ma enam ei saa ja et ehk saaks ta minna ja paluda ammaenda mind sellelt struktuurilt maha votta. Patu oli vapper, ta oli juba enne minu poolt ettehoiatatud, et raakimine hobe viakimine kuld ning ta tegi mulle mashaazi ja sormede vahele valuvotteid. Mul oli suur tugi, et ta lihtsalt minuga oli. Valud laksid jarjest suuremaks ning ma uritasin valud hingamisega leevendada. Alguses see isegi aitas. Surusin istes kaed madratsisse ja hingasin . Motlesin, et akki suudan ka olla nagu need indiaanlased Winnetou raamatust, kes piinamise all olles ning suuri valusid tundes ikkagi vaenlaste ule nalja heitsid ning valupiuksugi ei teinud. Sellega sain hakkama.Valud laksid jarjest suuremaks ning puhke sekunditel tegin mikrouinakuid. Hasti raske oli leida head asendit, kuna ma olin vootatud  rihmadega, mis mootsid beebi sudamelooke ning minu emaka kokkutombeid. Mul polnud kuskile poorata ega asendeid muuta. Istusin vaid ratsepistes ja surusin kasi madratsisse.. Kell kuus moodeti avatust ning see oli vaid kolm cm, kui sedagi. Kusisin, et kaua umbes veel minna voib. Uks cm uks tund arvatavasti, kuna on esilekutsutud ning ka beebi pole taielikult alla vajunud.. Selleks ajaks olid mul juba meeletud valud.Ma uritasin moleda, koigile vapratele emadele enne mind kes on sunnitanud aga ma olin juba super vasinud ja valud tulid imevaikeste vahedega. Kui veel nuud 5-6 tundi samamoodi jatkata siis olen ma lopuks nii vasinud, et ei suudagi ise sunnitada ning beebi kah vasib mu sees ning tehakse keiser. Ma nii tahtsin ju ise sunnitada. Vaatasime Patuga uksteisele otsa ja ma kusisin epiduraalisusti.Voi mis ma kusisin, see oli rohkem nagu momin sest ma ei suutnud raakida enam. Patu saadeti ara sooma ning tuimestaja tuli 5 min parast..Mulle kleebiti ule selja ulatuv  suur plaaster ning pahe pandi vorkmuts.. tuimestaja pesi end hoolega ja valmistus kui operatsiooniks.. Nuud tuli mul ka uks ai juba ule huulte, kuna valud laksid aina suuremaks. nagin vaid patu valget nagu, kui ta ukse taha tosteti.30 minuti parast sain juba pisut kergemalt hingata ning ka silmad juba lahti teha. Patu lubati ka tagasi palatisse.. Valud kull jaid aga need olid kontrollitavad ning kartsin jubedalt, et ei tunne enam oma alakeha aga sain ilusti jalgu liigutada ning ka keha. Tundsin isegi veel Elsat enda sees liigutamas. Ta oli siiani super hasti koik ule elanud.. tugev suda, utlesid arstid. Minule oli algusest peale keelatud igasugune sook, isegi vesi. Koik tuli voolikuga. kardeti et hakkan oksendama. Meil oli siis uks veesprei kaasas ning seda voisin endale nakku ja suhu pihustada. Palusin Patult uhte barbarissi karamelli, mille teadsin oma kotis olevat aga patu tegi karmi nao pahe ja andis mulle uhe natsu suhu, mis ka tegelikult natukene aitas. Ise seletas, kuidas ta just kahku mcdonaldsis kais.SElleks ajaks oli mul juba joudu teda kolaka andmisega ahvardada, kui vaid voodist tousen.Niimoodi tiksusime siis kuni kella 23 00 ni. Ammaemandad vahetusid ning nuud tegeles meiega nooruke Marie Charlotte, kes kontrollis mu avatust.. ja nagu jah nad utlesid alguses uks cm uks tund. Patu tegi kiirvisiidi koju, et teised riided rabada ja natsa suua mulle parastiseks.Minu  gunekoloog kais ka vahepeal labi ja utles, et avatust on juba 7 cm. Tundsin ilusti, kuidas valud laksid ulevalt allapoole ning Elsa pead.Kell uksteist utles ammaemand, et ehk pool tundi laheb veel aga siis vaatas monitoori ja hakkas kahku sebima. Mul pandi jalad  pukile ning lasti laud alla, ei olnud siis juttugi erinevatest sunnitusasenditest.. Gunekoloog tuli kahku kohale ning utles, et hakake pressima, kui kokkutomme tuleb, et kolm korda peaksin pressima kokkutombe ajal. Votsin siis kopsud viimseni ohku tais ja pressisin nii, et hing valjas.. ja kurgus hakkas vilistama.. lopuks oli juba tunne, et kas ma ikka pressin ka voi hoian ainult hinge kinni.. patu hoidis katt. Neli emaka kokkutommet , igas kolm pressimist ja elsa vupsas valja. Olg oli tal enne veel kuskile kinni jaanud, ning mulle tehti loige.Sah, Elsa mulle kohu peale ja ta tegi uhe kraaksatuse ja jai siis ootavale seisukohale.  Korraks tundsin ka nabanoori ja Patu loikas selle kahku labi. GUnekoloog naitas mulle ka platsenta ule mu harkis jalgade ara ja plots prugikasti.Elsale ma ei saanud seal oma juhtmete kules talle kohe rinda anda. Patu ploksis paar pilti ja siis lastearst arvas, et aeg on lapsuke puhtaks pesta.. patu utles, veel enne ara minemist, et ta ei lase hetkeksi Elsat silmist ja kaitseb teda koige vastu. Ta arvas, et selles haiglas on suured ruumid 50 beebiga, kuhu Elsa kaduda voib. Mind ommeldi kokku. Nagin labi tugeva valguse, et arst narib natsu ja tirib niiti uhest mu osast teise. Hea et veel mingi rokilaul taustaks ei  kolanud. Kuus pistet sain ja siis pesti mind puhtaks ja kallutati ulespoole et ka naeksin, mis kus.. Elsa toodi tagasi ja koik oli super.. Riided, mis me talle toime, olid jube vaikesed ja patu kappas palatisse uute riiete jarele. Elsale tommati sokk pahe ja pandi uhe vettpidava lina sisse ja mulle sulle. Jaime siis kolmekesi kaheks tunniks uksi, kontrolli. Me olime jube vasinud ja naljased. Sonumeid tuli riburada ja me olime Patuga natsa deliiriumis koigest. Kella kahe paiku karutati mind palatisse, kuigi soovisin ise minna. Toodi ka uks jogurt ja ounapuree ja narisime emme tehtud singi voileiba.. aga ma olin nii vasinud et pea kukkusin. Patu keeras end porandale madratsile, mina andsin Elsale veel piima, panin Elsale Patu higilohnalisse sargi paitsisse, issi lohn ikkagi ja siis vajusime koik unne.

sunnitama

NOh nuud on kaes see nadal, kus peaks nagu midagi juhtuma hakkama. Tahtaeg on kull 15 juuli aga Prantsusmaal ei lasta sunnituskuupaevast eriti ule minna ja nii ma saingi teate eeline neljapaev, et ei mis konsultatsioon, tulete juba haiglasse kohale ja ei tohi suua ja juua ning olge valmis et see ongi see paev.. ma kohe olin shokis.. julgesin veel oelda retseptsionisti neiule aga et mu tahtaeg on ju 15, seega kolm paeva hiljem. Siis ta arutas midagi arstiga tagaplaanil ja utles et ei jah teisipaeval kolmveerand uheksa olete esimene haigla jarjekorras.. Ma siis lahistasin nutta ja helistasin emmele, rahunesin kohe maha ja siis ka juba Patu helistas ja utles, et tuleb minuga haiglasse kaasa ja ei lase arstidel mingit oma varki ajada.. Ta ka arvas, et ju arst poeb, et 14 juulil, neljapaeval,  on  Bastille'i vallutamise aastapaev ja  peale seda neli paeva kestev nadalalopp ja kui palju inimesi siis haiglas on ja siis ta ei peaks ka kohale tulema spetsilt. Kuidagi karm on teada, et noh see paev teie laps sunnibki.. Patuga eile puhapaeva ohtul mainisime, et see on meie viimane ohtu olla taiesti kahekesi... jargmine paev juba mu ema tuleb ja siis oed ja siis beebi seal vahepeal ja siis ongi uks suur pere. Eile tegin kumme korda kolmandale korrusele minevate treppide ringi.. et akki see ka nagu argitab lapsukest ise valja tulla tahtma.

Sunnitusosakonna kulastus

Kolmapaeva ohtul kulastasin siis meie kodust u 17 km asuvat haiglat ning selle sunnitusosakonda. Kohale tulid veel neli naist peale mind ning kolmel neist olid ka lehed kaasas. Patrick oli sel paeval komandeeringus ning ei saanud minuga olla.Meie giidiks oli uks staazikas ammaemand - pisike, peenike ja sartsakas. Kohe juhatati meid sunnituspalatini, mis oli just jargnevaks sunnituseks ettevalmistatud ning kuhu paases labi kahekordsete rauduste. Kuna sel hetkel oli valjas suht pilvine ja tuuline siis oli ruum parajalt varjuline ja pime. Onneks oli seal suur aken, millest avanes ilus vaade magedele.. Koik naised vajusid kohe kappide najale ja keegi ei julenud midagi kusida. Ammaemand siis taidles mingi hetk energiliselt ees ja siis jai kusimusi ootama.. Mul siis kohe oli.. et millised positsioonid ja abivahendid meile antakse. Jaril sunnitust neil ei tehta, kuna neil pole sellist varustust ning tavaliselt pusti and ikkagi ei lasegi sunnitada, ikkagi pikali. Olemas oli ka uks suur punane pall, mille peal end hopitada ning uks pikk padi . Ammaemand istutas end positsioone naidates uhele toolile jalad laiali kronkus ohsu ja naitas kohe kahe kaega, kust laps valja tuleb ja millises alakeha osas, eriti intiimsemas valud on. Sunnitusjargne palat spets maksab 68 eurot, seal oli voodi ka isale ning oma dush ja wc ja kulmkapp. Kui ei soovi maksta siis on olemas uhispalat aga isa kohale jaada ei saa. Mina soovisin end naguinii lasta umber viia kodulinna sunnitushaiglasse, kus sunnitada ei saa aga on jarelvalve  oma uksik palat ning samuti oled kodule ning perele lahemal. Umber viiakse suure haigla kiirabiga juba 6 tundi peale sunnitust, kui koik on ok. Kui sunnitad ohtul siis jargmine hommik.
Haigla koridoris tuli meiel vastu uks paarike  kahe hiiglesuure ratastel kohvri ja seljakottide ja veel pisemate pakkidega. Ammaemand utles, et nae see naine sunnitab homme. Ma motlesin kohe sellele pisikesele kohvrile, mis ma meie tirtsule kokku seadsin ning tekkis kohe tunne, et akki ma ikkagi unustasin midagi.. voodipesu voi 10 kateratti voi vahetusriided vahemalt 6 ks paevaks. Kulastus kestis u poolteist tundi ning haiglas oli keelatud kasutada mobiile, seega olin selle valja lulitanud juba varakult. Patrick oli mulle jatnud oudmuretsevaid teateid, et kussaoled!!!!! Kui ma ta lopuks katte sain siis tea peaaegu karjus telefoni, et kussssssaaaaolid. Ta oli helistanud juba oma vanematele, oele, oma parimale sobrale, kes on tuletorjuja... et akki ma hakkasin juba sunnitama voi olen kuskil kraavis voi midagi on juhtunud..Tema ei arvanud, et see haiglakulastus nii pikaks venib. Oh neid mehi kull!!!

Rasedate jarjekorrad poes

Nagu igas poes, suuremas, ma motlen, on olemas kassad, kus eelisjarjekord on puudega inimestel ja rasedatel. Hakkasin ennast sinna kanti libistama neljanda kuu lopus. Kuna sel ajal oli kulm ning ma paksult sisse pakitud ega siis najalt nae, et on vist jah rasedavoitu. Noopisin siis jaki lahti ja ajasin kohu punni.. Ehh ei toodanud see kuni paar nadalat tagasi uks kassapidaja kutsus meid infolauda oma kaupu valja ostma ja utles, et raudselt pean end ikka rasedate jarjekorda votma. Mainisin siis, et vahet pole, et naguinii mulle eelisjarjekorda ei anta nagu siiani pole antud. Muuja utles, et jargmine kord tuleb ta ise kohale ja ajab jartsi minu jaoks puhtaks. Uleeile kaisin ka uhes hupermarketis ning inimesi oli tohutult ning rasedate kassa taga siugles pikk saba, vahemalt 7 ostjat. Minu ette oli pidama jaanud uks tuletorjuja, kes vaatas tihedalt oma kella ja sugas narviliselt otsaesist. Ju oli kusile hiljaks jaamas. Nii kui nagi, et tema taha pidama jain, kusis, et madam, palun  kas te ei tahaks minu kohta endale votta.. ei noh.. Temast eelpool seisvad olid nagudega, et neist eespool toimub midagi eriti huvitavat ning ehk tuleks panna lindil olev piimapakk ikkagi kartulitest ettepoole. Nii et esimest korda anti mulle mu raseduse ajal rasedate jarjekorras eelisjarjekord 38 nadalal. Pole paha vist. Tana kui laksin jalle poodlema, kassiliiv ja piim olid taas lopukorral, asetasin end jallegi pika jarjekorra sappa.. Uhe hetke parast kassapidaja kusis kova haalega, kas ma ei tahaks oma korviga ettepoole tulla.. minu ees olev mees huppas lausa ohku, kui mind nagi.. haaras minult korvi ja aitas selle kassani kanda ja sisi hoidis seda uleval, kuni olin oma kauba letile ladunud.. ilus ahh. Eks  ma ikka kohmetunud olin.. Mul kukkusid prillid kaest ja siis puudutasin kogemata kassapidaja arvutit ja siis ta toksis seal narviliselt midagi ja kaardilugeja ei hakanud toole ja.. noh eks ma uks kohmerdis seal olin aga siuh ostud tehtud:)

leivakasti umbersünd

                                     
Me tahtsime Patuga juba hulk aega saada endale leivakasti, kuhu ma omatehtud leivad panen ja baquettid ning..Muidu randavad nad lihtsalt uhes kapist ja laualt teisele. Mu vantsidel oli kunagi puust, uleslukatava klapiga leivakast(kas selle nimi on leivakast voi?) Igastahes me leidsime uhe siit vanakraami turult 2 euro eest .. Suht naotu ja beez nagi valja aga tapselt selline nagu otsisime. Patu utles, et laseksin oma loovusel lennata ja teeksin kasti ilusaks..NOh nuud on jalle midagi varvilist majas ja meie leivad uhes kapis:)
                                     

kolm nadalat veel

Kaisime esmaspaeval artsil ning muksu on juurde vott 400 grammi, nii et nuud on ta 2.800. Kolm nadalat on veel minna. Tundub, et pisike beebi tuleb:)

Eile laksin ujuma basseini ja viskasin endale selga uhe avara ja luhikese kleidikese. Njaa oues oli tuul ja siis see laperdas nagu puri mul umber ja ei varjanud suurt midagi ka.. Purjetasin peatanaval oma suure kohuga ja uritasin kleiti taltsutada. Konservatiivsed, eakamad Prantsuse naised torrutasid konekalt minust moodudes huuli ning vaatasid kriitiliselt pealaest jalatallani...Mul suht savi. Saarejooks on mul sailunud ning ei viitsinud stressama hakata. Jargminekord panen kindluse mottes ikkagi luhikesed shortsid alla:) Valibasseinis joudsin ikkagi 16 otsa ara teha ja siis hakkasid ule magede suured ja mustad vihmapilved tulema ning olime Célinega(kes on ka rase) tibukasukas ning massisime end katekatesse ning kappasime koju:) Natuke pingutasin vist ule ja alakohus hakkas valutama, votsin siis uhe ilusa kuuma vanni ja valjas ladistas vihma. Nuud hakkas parem kull:)

mis toimub?

Meie linnas Tournonis laks laupaeva ohtul kaduma uks 17 aastane tudruk, kes oli lainud  jooksutrenni tegema. NIng ta jai kaduma.. jargmisel hommikul kuulsime koptereid  vaga lahedalt ule maja katuste lendamas ning linna hakkasid saabuma kolonnide viisi politsei- ja paasteautosid.. Vabatahtlikud hakkasid linnalahedasi metsi ning kaljunolvi labi otsima.. et akki on neiul  juhtunud onnetus ning ta on kuskile kukkunud ning viga saanud.. Tana hommikul leiti prillid ja mp3 mangija, mis arvatavasti neiule kuuluvad ning vaga raskesti ligipaasetavast kohast jahimeeste poolt varem kaevatud august mondade harvade okste alt poolpolenud keha. Hetkel veel ei teata, kas see kuulus tudrukule aga toenaoliselt kull. Leiukoht on nii raskesti ligipaasetavas kohas, et arvatakse et kas tegutseti mitmekesi voi oli tegemist vaga joulise, tugeva ning umbruskonnast teadliku inimesega, kes teo korda saatis. Tournoni linnapea, kes andis intervjuud oli pisarates ning ei suutnud raakida. Inimesed kardavad, et linnas on ringi liikumas psuhho ning hirm on suur. Linnapea kasul on suurendatud patrullide hulka  nii linnas kui ka linnalahedaste majade umbruses.
Me Patuga raakisime sellest eile palju. Ma pole kogu selle nelja aasta jooksul kordagi moelnud, et midagi voiks juhtuda, kui olen jooksmas kainud  ka taiesti eraldatud, valgustamata kohtades meie  linnas voi magedes selle taga. Enam kull ei julge minna. Hea et joeaarne promenaad on valgustatud, sinna ikka julgeb minna. Nuud ma saan aru patu vanematest, kes kaskisid mul alati auto votta, kui hilja toolt tulin voi et patu mulle jargi tuleks. Isegi kui tegu oli ainult kahe km, kuid siiski hiljem ohtul.
Lihtsalt tekib kusimus, et kui palju peaks nuud kartma ning selle ule motlema.Ma olen alati arvanud, et meie lapsed saavad ise koolist koju tulemisega hakkama ning ei peaks nii palju muretsema aga nuud ei tea midagi. Elame ikkagi ju vaga multikultuurses ning suures uhiskonnas. Kas Eestis oleks turvalisem? Maal ehk kull.
Patrick utleb et ule ei tohiks moelda ning tuleb sailitada kulm narv ja tema juba ei lase mul kuskile uksi minna. Vaatab, vaatab.