äraminekud

Kuulasin just Luisa Vârgi laulu"Kodu".  NO taiega nutt tuli peale. Tavaliselt laulan seda kova haalega kaasa ja jube hea tunne on. Seekord aga tuli nii suur igatsus oma pere  ja vanematekodu jarele, et mine voi lohki.
Liisu laks tana ara koju.  Nii hea oli, et ta meil see viimased viis kuud oli nagu kodu tuli siia. Pommitasingi siin eile ohtul ja tana hommikul oma teist ode, et peretunne kuidagigi oleks ja naeks ning. Elsa kakerdab mooda elamist ringi ja kusib Tätät. Siis uritan selgitada, nutuga voideldes, et tätä laks ju rongiga koju ja lehvitasime talle aga et varsti naeme jalle.   Pole aegagi et moelda, kui kurb olen.. Elsa sai nohu ja Liisu tuba tahab kraamimist. Ei lubanud tal midagi seal korda seada, et siis ta jaab nagu natsa kuidagi kauemaks ja lopuks isegi vannun taga, et tema jarel kraamima pea, ja nii saan kurvast ule:)  Lahen nagistan nuud paar mesikapa batoonikest ara, mis ulevalt toast leidsin ja siis aratan Elsa ules, kes veel monuga lounaund norskab.