parnaoied

Mul Elsa eriti hasti enam kohukotti ei mahu ja koikjale ei paase karuga ligi. Leidsin kodust uhe pika padjapuuri sellise pooleteisemeetrise ning sidusin Elsa sellega endale kuljele. Jube kerge.Peaks tikkima kuljele, et "Made in Olalaaa" Oleks nagu paris kasitootoode voi nii:) Eile riputasin Elsa endale siis kuljele, kui laksime  parnaoisi korjama. Elsa nosis rahulikult parnaoisi ja mina sain rahulikult kotti taita. Teepervelt leidsin ka veel raudrohtu ning tegime ka pollu-lillekimbu Patricku ema haua jaoks. Oh kui hasti koik lohnas. Surnuaed asus laheduses ning selle varava taha oli pargitud uks vaga paevinainud rohepruunikirju kaubik, mis tundus kellegi elamine olevat. Surnuaias on kraanid, kust saab lillekastmisvett. Punkidest viisik taitis seal usinasti 7 hiigelsuurt kanistrit. Ehk pesuveeks, noudepesuveeks, enda pesemiseks, kokkamiseks... Uhel neist ulatusid rastapatsid allapoole vood. Elsa oli vaga huvitatud, kuna nad raaksid ning zestikuleerisid valjult. Hasti viisakad on nad ka. Hetkel on meie piirkonnas palju selliseid karavanautosid, kaubikud, millega noored tulevad hooajatood tegema. Oleks fotokas olnud, oleks kohe pilti teinud. Kummaline, et keegi  surnuaiast endale eluks vajalikku vett kaasa tassib. Eestis ei ole kombeks surnuaiast lillegi kaasa votta:)
Koju joudes laotasime taimed ajalehtedele, Elsa pole vist eales nii kiiresti ennast edasi tommanud, silmad saramas, taimede poole. Nampsti, parnaois suhu. Kass takkajargi, udjasin neid molemaid sealt ara - talve tee varu ju.

Ilmad on siin juba kuumad, ule 30 kraadi. Elsast on kahju, muudkui higistab ja higistab. Kain temast siis koguaeg niiske lapiga ule, et parem oleks. Tahaks juba nii Eesti paikese alla.