metsas kassiga

Puhapaeval oli nii ilus ilm ja laksime Patuga metsa. Metsa minek siin tahendab 15 autosoitu makke, kus on  puid vahe tihedamalt. Votsime kassi ka kaasa, et lohiseb meil  veits jarel ja narib rohtu. Tal on olemas ka spets keharihm, mille talle umber seon. Eks see oligi rohkem nii, et kui Hobbes kuskil peatus siis istutasime ennast ka Patuga maha. Ma leidsin mitmeid soodavaid taimi ja toppisin neid Patule suhu. Lemmik on tavaline oblikas:) HObbes viskas end uhel eriti hobuselehalisel teesiilul pikali ja hakkas end rullima ise naljakalt mjaugudes. Olen lugenud seda raamatust "Vabana sundinud", kus lovid end elevandi sonnikus rullisid ning autor kusis ka endalt, et huvitav miks? Hallist kassist sai pruun. Lopuks sai meil villand ja toppisime ta seljakotti. Viimased pool km suutis ta ise end autoni viia ja vaga ilusti muide. Patu kisssitas ees ja Hobbes pani saba selgas tal jarel. Aga ta  hakkas ka ilmutama narvilisuse ja vasimuse marke, lootsutas jubedalt ja loigi end kogu aeg kaardu ja turri, kui tema selja taga kovemat haalt tegin. Meil oli ta joogiplann kaasas ja siis varskendasime teda pisut. Otsustasime Patuga, et Hobbes ei ole ikka suurem tuurikass ja temaga tasub teha 2 meetriseid jalutuskaike maja taga viinamarjamagedes.

Nii palju siis loomade armastusest.Vahemalt me uritame