Kui sul veel endal lapsi pole aga uritad ka sona sekka oelda lastekasvatamise suhtes voi lastest uldse siis juba lastega vanematelt saab vastukaja, mis pole pigem positiivne ning tekitab tunde, et kui sa pole Jaapanis ise kainud siis ara sellest ka raagi.
SEl hetkel jah kui endal ehk veel lapsi ei ole, void siiralt ju oelda, et minu lapsed kahe aastaseks saamiseni kommi ei saa ja telekat ei vaata. Voi et lapsevanem ei saa oma lastega sober olla sest piire peab seadma ja mingi semu ei tasuks olla. Voi et jaan rahulikuks igas sandis olukorras: gaasivalude, hammastetuleku, igasuguste ealiste kriiside puhul. Vastuseks saan ainult, et " NOh vaatame, vaatame voi, et kull sa siis naed, kui sul omal lapsed on ja kull sa varsti naed...oh seda ondsat sinisilmust ja....jne" valusaim on olnud minu vallalise aegadest, et "Mis lastest sa raagid, sul pole ju veel meestki!!" Tekib selline tunne, et ma peaksingi juba ette stressis olema ja et pole mul paasu kuidagi ja koik saab olema sama kui teistel vanematel, eranditeta. Ehk saabki aga milleks seda ootust ette ara rikkuda sellega, et saaks ainult oelda, kull sa ise naed, vaatame vaatame...ma uritan iga kord kui tuleb tulevikus lapsevanemana isu monele veel lapsevabale" vaatame, vaatame" oelda siis end kasivarrest napistada voi endaga kuri olla. Sest mul pole mingit oigust teisi osatada ning kibestunud asju oelda.
2 comments:
Oijah, see on väga keeruline probleemipüstitus. Sul on ôigus muidugi. Aga samas: see on väga tundlik teema. Mina näpistan end pigem siis, kui hakkan teistele nôu andma. Kui keegi ei küsi. Ja ôige ta ju on, et ajab närvi, kui keegi, kelllel lapsi pole, annab nôu, sest ta tôesti ei tea sellest ju midagi. Point on ka selles, et 100% ôiget vastust pole. Iga laps on erinev ja lahendused probleemidele on erinevad. Kôige suurem pôrumine ongi see, et mingi hetk sa saad aru, et sa pole täiuslik, su laps pole täiuslik, et sa teed vigu ja et see on normaalne. Ja oma arvamus tuleb tegelikult vaka all hoida, kui just vanemad lapsi silmnähtavalt ei väärkohtle.
Aga katsu ikka viimased kuud nüüd positiivselt veeta, ära kuula teiste juttu, teil on Patuga oma "tôde" nagunii. Onju!
Oh jaaa. Itaallased avaldavad ju ka oma arvamust kõige kohta ja seda kohe kõva häälega. :D
Kui meie laps oli mõne kuune ja täiesti rahulik, siis öeldi: "vaata-vaata, kuidas kõik üleöö muutub, kui ta aastaseks saab!". Laps sai aastaseks ning oli sama rahulik edasi. Siis tuli järgmine tark: "küll sa näed - kui ta pooleteiseseks saab, siis..."
...mis mul öelda on. Kõik sõltub lapsevanematest (minu arvates) :D
Ma peangi oma patareisid laadima hakkama - raamatu lugemise näol, sest seda, mida kohalikud räägivad ma ei talleta. Kohe nimelt, sest see lihtsalt ajab mind närvi ning tekitab mõtetut paanikat. Pakkisingi juba haiglakoti ära, sest iga päev on hea päev ning panin sinna sisse J.Liedloff-i "The continuum concept" - siis saan rahulikult haiglas end hästi tunda ennem, kui pean tänava peal aru hakkama andma ning "rahvatarkust" kuulma. (ja oleks see päris rahvatarkus, nagu eestis on. näiteks haiguste puhul on ikkagi esimeseks soovituseks antibiootikumid, mitte loodulikud ravimid/ravivõtted). Oeh :)
Nüüd ma juba tõstan ise ka häält, aga igaühele soovitama ei hakka.. :)
Post a Comment