Ma muretsen ja uleliiagi: ega makaronid lodid jaa, kas post juba tuli, ega Patrick tooga ule ei pinguta, toob ta ikka korralikult, kuidas tema emal haiglas laheb, et vaike ode normaalse kuti otsa kukuks ning ega meie linna jogi ule kallaste touse, kui vihma liialt ladistab.
Kuidas ma tean, milline on norm muretsemiseks, kui hakkab juba tervist koormama?
Ei taha ju muutuda kanaemaks, kes kloksutab haudevalmis munade umber aga peale istuda ei julge, akki lahevad katki.Pahatihti voetakse muretsevaid kusimusi kui naagutamist. Muidugi on sokid puhtad, koht tais ja auto juba paranduses.
Emadele ja isadele voib selle andeks anda, nende vanemlik kohustus ongi oma jareltulijate ule muret tunda, toppida sada krooni tasku ja helistada juba viiteistkumne minuti parast, kas ikka joudsid bussi peale.
Ma muretsen juba hetkel nii palju, emana topelt. Siis hakkan vist koikidele narvidele kaima ja kaotan oma narvid:)Ma toesti lihtsalt hoolin ja armastan siis hakkabki sees nii palju kusimusi sugelema, et kas koik on ikka hasti.
Voiks ju olla nagu liblikas lillel ja heljuda ja heljuda ja moelda, et kuidagi ikka saab.Mina nii ei saa. Ei ole minus seda vahemerelikku muretust. Emapiimaga on sisse sustitud pohjamaised omadused, olla tapne, omada kontrolli heas mottes ja ulevaadet. Koiksuguste vastuste saamine hinges kripeldavatele kusimustele toob ondsa rahulolu ja kergendab sudant. Seega raagin ka ise koikke vabalt oma lahedastele, et nad ei muretseks, nad saavad minust aru ja siis ei muretse ka mina enam
No comments:
Post a Comment