Majapidamine

Nônna, lapsed hakkasid nüüd môlemad terve pâeva koolis käima. Gabriel on moyen sectionis(keskmises rühmas) ja Elsa CP-s(ettevalmistus klassis).Mul pole juba kuus aastat tervet paeva, no nii küll väikeste vahedega aga siiski, olnud. Tulime ka just Eestist puhkuselt tagasi ja kodu korrashoid riivab nii silma. Tôtt öelda pole mul juba kuus aastat olnud aega, et korralikult koristada ning jumal teab, et ma pole pedant. Onneks midagi veel kaela ei kuku aga asjad on vaja rea peale saada. Tundub, et mu sobrannad siin koristavad vist öösiti, ma kûll ei tea, kuidas nad muidu jouaksid. Amelie mees vottis nadala puhkust ning kusisin aga  nuud kus naine ka tööl tagasi, kes kraamib ja süüa teeb? Greg  ütles, et see, kes enne jouab, see teeb ja hetkel on majapidamine tema kaelas - teeb lastele toitu ja hoiab kodu korras. Kui ma poolteist kuud ära olin Eestis siis ka Patu oli majahaldjas. Kakkus vetsus koik puidust sisustuse valja, et naha, mis seal taga on ja kas annaks kuidagi ruumi voita ja siis ta vasis ara:) Tagasi tulles pidin tualetti jôulukuunlad riputama, et valgust oleks ning toesti ruumi on garaazi jagu aga mul ei ole nuud enam kuskile jalanousid panna ning muid majapidamise asju, koik kapid ja riiluid  on valja lohutud. No ma ootan, kuna siin nuud meistrimees tuleb aga nojah mina ju hetkel tool ei kai, akki löön ise kaed kulge:)  Prantsusmaal mehed ikka teevad kull ilusti kodutoid, paevasarke triigivad vaid naised voi siis meeste emad sest sinna triiklaua taha nad ara kongeksidki sest ikka pole piisavalt sirge:)

Mina opetan ka ikka lastele, et ei ole naistetoid ning meestetoid, koike peab oskama teha. Elsale opetasin paar paeva tagasi ômblemist, noelus sokiauke kinni nagu muiste. Kui Gabriel tahab seda osata siis opetan teda ka:)

Rôivile, rôivile!!!!

Ma olen seda teemat vist ka juba kord puudutanud, et siin ei osata vastavalt ilmale, vastavalt tervislikule olekule   uldse riietuda. Enamus vanemaid naisterahvaid, kes kannavad kleite seelikuid ei kanna kulmal ajal sukkpukse  Kulm aega on siis nii alla kumne kraadi sooja. Meie tanava puutookoja omaniku elukaaslane lidub kogu aeg luhikeste seelikutega ringi(ta on peale 60) ning ma ei nae tal kunagi sukke jalas. Eile nagin neid ule tanava minemas ja  noh ikka vahetasime paar sona. Muidugi ka seda, et on kull ja siis kusisingi otse, aga kus sukad on? Kas mina, tobe, tunnen uksi kulma voi ja topin endale sooje riideid selga ning vastus oli nagu alati, et.

"NO aga mida sa siis teed, kui veel kulmemaks laheb?"

 "Ma ei tea, panen soojemad riided ehk selga!!"

" Ah me lahme ju ainult ule oue sooma, "vastavad nad

Enamus vastab nii, et aga mis sa siis teed kui kulmemaks laheb. NO vahe karta on. Koige kulmem nende 10 aasta jooksul on olnud -12 ja siis olime ka just parajasti teel lennujaama, et Eestisse -25 katte soita. Stabiilselt on siin koguaeg ule 0 kraadi. 0 kraadi siin aga uhe ilusa mistraealiga on taitsa kulm.

Gabriel on ainus poiss koolis, kellel sukapuksid on. Elsa utles paar nadalat tagasi, et ta ei taha kampsunit jope alla, et ta on alati oue minnes viimane, kuna teistel on vahem asju selga panna. Ega jah enamus lastel on uks pikkade varukatega pluuse ja seal peal jope, millel holmad lahti. Mutsi, kindaid, salli pole vajagi. Oues lootsub tuul ning koik poevad nurgatagustesse varju. Emad on paksude sallide sisse mahitud, kui jareltulijad holmad laiali ringi liduvad.

"Aga nad ei taha mutsi ja nad ei lase seda endale pahe panna!!"

NO johhaidii, kes on vanem ja kelle sona ikkagi maksab. Ei tao ma oma lapsi kodus, et kassa saad mutsi pahe voi ei saa!! OUes on kulm, Mina ei taha, et sa haigeks jaad ning, et sa koolis vahetunnis, oues mangides lodised. Vastuvaiteid pole? Tore:) Elsa utles eelmisel nadalal, et ta pole enam viimane, hapupiimane ning vahetunnis kulm ka ei ole. Arsti juures kaisime vaid nime kirja panemas, et oleme veel olemas:)

Loogiline, et lapsed peavad karastama ning kui nad jooksevad siis hakkab palav. Kuid karastamisel ja kulmetamisel on vahe. Ning no milleks kulmetada, kui riided on. Panen neile selga  hasti mugavaid, lihtsalt selgaajatavaid riideesemeid. Hop ja hop ja valmis. Ei mingit higistamist ning  ALATI saab ennem ara vota , kui et juurde panna, kui kuskilt midagi juurde panna ei ole.

Vaateid meie pisikeselt laupaevaselt novembrikuu piknikult.

Ohutustreeningud koolis

 Täna, kui läksin kooli tunde andma siis esimeses tunnis opetaja ütles, et umbes üheksa ajal näitab ta lastele Time Out signaali ning siis peavad koik ruttu ning käratult laudade alla pikali heitma. Samal ajal kustutab tema tuled ning pikali olles votab aega, kaua lapsed suudavad vaikselt olla. Tuli välja, et sama treeningut tehti sel ajal paljudes Pr maa koolides. Seda opetaja otseselt välja ei öelnud, et tegemist on terrorismiohu korral käitumise harjutusega, kuid ta seletas hiljem, et klassi akentel tuleb luugid ruttu sulgeda, väljapääsude ette midagi rasket lohistada ning lapsed hoida voimalikult pikka aega valgustamata ruumis porandal pikali. Mul tuli nii nutt peale, kuidagi liiga realistlik ning oudne moelda, et mille vastu peavad lapsed valmis olema. Korval eelkoolis, kus mu lapsed on,  tehti ju ka samal ajal sama treeningut.  Andsin 15 minutit oma tundi, tegin hästi palju laulmist ning mânge(lapsed olid 5-6a) ning ise vaatasin kogu aeg kella. Uheksa ajal näitas opetaja lastele kokkulepitud märget ning aitasin tal lapsed ruttu laudade alla pikali saada. Ta ise kustutas ka ruttu tuled ning nii me seal olime ja muudkui hsssss-tasime. Nii jube oli. Nägime, kuidas kooli direktriss ning sekretär ukse taga vaatamas kaisid ning ma arvan, et lapsed pidasid hea 15 min vastu. Siis pandi tuled polema tagasi ning laulsin nendega lopulaulu. Opetaja utles, et kusjuures tal ei oleks mitte millegagi ust barrikeerida, Moobel on kas poranda kuljes kinni voi teise suure moobli kulge naelutatud. Koolipingid pole ju rasked. Samuti olid klassiuksed klaasitatud, nii et igauks voib sisse vaadata ning asjast ulevaate saada. Oeh.

Elsa raakis, et nemad tegid ka nii ja et suurest koolist tuli uks opetaja, kes räakis et tema on rebane ning lapsed on jänkud ning kui ta teeb kaega ulevalt alla laine liigutuse siis peavad nad tema eest kahku laua alla peitu pugema ning räakida ei tohi, liigutada ei tohi ning mura teha. Elsa arvas, et tema voitis, et ta liigutas ainult natukene aga Arthur ja Kanz-dine hasti palju.

Direktriss saatis vanematele pealelounat  e-maili, et treeningust ei antud teada, kuna see pidigi olema just nii ning rohkem opetajate teada. NIng keegi pole raakinud, et tegemist on terrorismi ning runnakute puhuks valmistumisega vaid tegu oli tavalise treeninguga, mida kasutatakse ka muude olukordade puhul, mis olukordade puhul, ma teada ei saanudki. Ju ei tahetud paanikat kulvata aga kullab monelgi vajus kodus suda saapasaarde, kui lapsed lounavaheajal raakisid, kuidas nad pimendatud klassis voimalikult pikka aega vaikselt  laua all pikali pidid olema.

korilus

Poldmarja hooaeg oli paar nadalat tagasi. Toppisin lapsed autosse ja metsa. Tavaliselt lahen ma alati samasse kohta kumne km kaugusele linna taha mae peale. Tavaliselt olen ma alati end seal nii hasti tundnud ning alati on midagi suhu pista, vaade on imeline ning palju on hobuse ning lehma karju. Eelmisel aastal oli seal metsas laiaulatuslik poleng. Lootsin, et ehk on loodus juba taastunud, kui nii jube vaevalisel on see lainud. Koht, kus Elsa ja Gapsu korjasid paksu sambla vahelt Lihavottemune oli liivandik, moned polenud mannid pusti; Poldmarja poosastest jalutusraja lahedal polnud enam midagi jarel. Mone uksiku tuti kuljest korjasid lapsed oma topsidesse. Onneks oli soe ning paike siras ning suud said ikkagi mustaks. Lehmad nagime ka ara. Lapsed korjasid ja hoidsid mammusid ka papa jaoks, isegi Gapsu. Niii armas. Kodus panid kohe karbid kulmkappi ja asi lukus. Parast aitasid Patul muidugi nosida

inka tunnid

Ka sel oppeaastal jatkan ma Notre Dame'i katoliku koolis inglise keele tundide andmist ning ikka vabatahtlikuna. Eelmisel aastal malsin ma lapsehoidjale pea 1000 eurot, et saaksin vabatahtlikuks kaija. See aasta otsustas vanemate hooldekogu koostoos uue direktrissiga, et mulle leitakse mingi kompensatsioon. Elsa ja Gabrieli oppemaks kuus on kokku 79 eurot. Kui seegi tasandatakse oleks ilus:) Eelmistel aastatel andsin tunde Eesti moodustikus 3-4 klass, see aasta aga sain eelklassi koos essandike ja tessandikega. Vat nuud laheb huvitavaks, kuna  nupsikud oskavad vaevalt lugeda ning kirjutada ning tuleb leida uusi meetode, kuidas juntsusid kaasa haarata.Eks ma lihtsalt esimesed nadalad koos suure peavaluga tulen. AA kolmanda klassi saan ka ikkagi osaliselt ju:)

Opetamine hakkab mulle ehk ka endale pisut nodi sisse tooma, kuna juba kolmed vanemad soovivad oma lastele eratunde, juhuuu. Just raakimist ning suhtlemistasandit. Uks noortest, 14 aastane neiu pidi olema koolis nii tagasihoidlik, et isegi klassijuhataja pidi vanema-opetaja koosolekul lapse ankeeti vaatama, et kellest jutt. Jummel!!! Ema utles, et juhul kui ta teiega habelik on siis ei ole asi teis vaid ikka temas endas. Ma juba utleisn ka ette, et arge oodake peale esimest tundi imesid, et hakkab korraga raakima. Otsustasin, et kuskile siseruumidesse ma temaga ei jaa. Viin ta viinamarjamagedele jalutama ja siis leian ka teemasid. Nais, sit hakkab minu suur keeleopetaja karjaar. Notre Dame'i direktriss utles isegi, et voib mulel atestatsiooni kirjutada, et olen tunde andnud ning mis tasemel. EElmises koolis, kus ta oli juhataja olnud, andis vabatahtlikuna tunde uks inglannast vanem ja tanu atestatsioonile hakkas ta erakoolis inglise keelt andma. No mida ùe raagime, ta ju ikkagi inglanna. mul tuli uhes joulueelses tunnis napukas sisse, et kirjutasin CHRISMAS. Juhhei, eelmine pedantne direektriss, kes seal opetaja oli, haaras kohe niidist kinni, et tegelikult on see ikkagi CHRISTMAS ja see tuleb sonadest christ ja mass voi midagi sellist. Juhtub. Kull ma hakkama saan

Punase risti poeke

Ma arvan, et see juhtus juba juuni alguses, kui malu ei peta. Ma kain tihti meie linnakese Punase Risti poes. Ma viin siin palju asju, mida mul enam vaja pole ja saan tagasi palju roomu vabatahtlike naol, taislinast voodilinu, krokse lastele, portselaannousid, kohvreid, raamatud... tanuvaart asi. 

Nagu igal teisipaeval laksin jallegi, Gapsu oli ka kaasas. Seekord oli mingi firma toonud suure kastitaie taiesti uusi riideid, minu maitse nad polnud nii, et midagi nappu ei jaanud. Olin oma asjad juba valja valinud ning laksin maksma, kui minust tuiskas mooda jouline Araabi paritolu naine. Tavaliselt ma poleks seda valja toonud, et ta araablane oli aga jargnevalt ehk saadakse ka aru miks. Tal oli suli tais neid uusi asju no ikka nii, et kaed kokku ei ulatunud, koik veel ilusti puude peal ja. Vabatahtlikust vanema poolne muuja hakkas siis asju kokku lugema ning hinda jarjest utlema. Seina peal on silt, kus kirjas, mis palju maksab ja uute asjade juures oli veel eraldi kirjas, mis asjad eraldi maksavad. Seal oli pukse, pluuse, jakke, koik erineva hinnaga. Ostja sekkus pidevalt kovahaalselt vahele, et ei see pole ju jakk see on pmuus ja tema sobrannale olevat muudud see pluus vahemaga kui kaks eurot ja nii edasi ja taesti kurja haalega. Vaesel muujal oli lugemine pidevalt sassis, seletamaks, et kaesolev asi on jakk ja hind nagu paberil kirjas 3 eurot, pealegi on koik asjad tutikad. Kui hind kokku tuli 36 eurot siis ostja vihastas, et kuidas nii palju ja hakkas asju kuhjast valja tirima, et mis suurus need puksid on ja ta ei taha neid lopuks ja loopis need selja taha kuskile, et see pluus peaks odavam olema ja tema ule 30 ei maksa ja et ta loeb parem ise ajsad ules ja utleb oige hinna ja hakkas riidepuid asjade sees puruks pressima, et tema nende eest ei maksa ja loeb segaselt samal ajal asju mitmesse kuhja loopides ning soimates Muuja oli taiesti pisarates ning ma hakkasi just midagi utlema kui kaas muuja mu poole hoiatava zesti tegi aga ma ei suutnud, utlesin vaikselt, et nii paljude asjade puhul on raske jarge pidada, et mis neil hind tapselt oli ning seina peal on ju hinnakiri olemas. OH mis nuud sai, ma ei ole tukk aega enda kohta niimoodi soimu kuulnud, et mida ma endast oige arvan ja ma ei ole siin muuja ja suu kinni ning nii edasi. Ma ehmatasin nii ara, et pisarad hakkasid taiega silmist jooksma. Naine soimas mu nii labi. Gabriel ronis mulle kohe sulle ja hakkas pisaraid puhkima ja utles, et emme kurp, kurp.. thatsin vaid asjade ees maksta ning ara minna. Peamuuja tuli kohale ning utles, vaikselt, et ma ei maksaks midagi oma asjade eest. Mina aga nutsin ja loristasin labi tatise nina, et maksan kull ja palun ja koik.. Maksin vist minimaalse summa, kuigi asju oli koti tais. Muujad jatsid soimleva tadi sinnapaike, et mind lohutad ja musitada. NO kassa nae. Ma olin toesti nii kurb, kaed ka varisesid. hiljem nagin, kuidas naine oma sobrantsiga tuhjade katega valjus ja umber pargi, kus Gabrieliga mangisime tiire hakkas tegema. Ei tea kas ta lahkuski tuhjade katega. 

Miks ma utlesin, et ta oli Araabia  paritolu, kuna nendega on selles poekeses pidevalt probleeme. Asjad antakse praktiliselt tasuta ara ning nad ikkagi tingivad, umbes nii, et palju need tossud maksavad, ah kolm eurot. Aga need tossud? Ka kolm eurot? Ja kui ma ostan kaks paari kas siis on neli eurot? Ning siis veeratavad saapaid kes ja kusivad veitsa aja parast: " ah need maksavad siis kolm eurot? Mitte kaks. No ma siis neid tosse ei vota aga see teine paar on siis kaks eurot jah?

Mu sobranna, kes oli seal ka vabatathlikuks, utles, kuidas varahommikul on araabia paritolu ostjad ukse taga, rabatakse koik, mida saadakse, Topitakse pagaasnikud tais, viiakse asjad ara ja siis tuhja autoga tagasi. Nii kogutakse uks konteineri tais asju kokku ja saadetakse, kas Alzeeriasse,Marokosse voi Tuneesiasse, kus asjad ilusa hinnaga maha muuakse, eriti need kahe eurosed tutikad triiksargid ning uhiuued meesteteksad, mis punases ristis ule 3 euro polnud. 

Onneks meil poolte asjade suhtes maitse kokku ei lahe nii, et minul on kullalt asju vaadata ning leida:) Tegin just suvepuhastuse, kolm suurt kotitait asju on araandmist ootamas. 

Selles poekeses aga kallistavad ja musitavad mind nuud koik vabathtlikud ning Gapsule ja Elsale antakse raamatud tasuta(naguinii neid peale minu keegi ei osta:)

Massinad

Olen kuidagi oma blogist kaugele jaanud, tean, tean:) Olengi tagasi. Mul on tegelikult nii palju olnud kirjutada aga ma peaksin toesti hoidma ookapil koguaeg paberi ja pliiatsi, et koik ules kirjutada. Prantsuse elulaad ning inimesed on millest kirjutada.
Täna vaatasin üle hulga aja telekat. Meie vana telekas andis otsad ning parandusest öeldi, et ta andis otsad ja kuna kellelgi enam kast-telekaid pole siis neil pole enam varuosi. Parandajal oli aga olemas üks sobra antud Philipsi telekas, millega ta ei osanud kohe midagi peale hakata ja nii saimegi endale uue vana teleka. Minu arust ilus kaup. Koik siinsed, kellele räägime oma sullekukkunud onnest, vaatavad meile arusaamatult otsa. Issake, kuidas te sellisest telekast midagi vaatate. Ise ka imestame:D Koik unistavad plasmatelekast, mis on kergelt kaardus ning millel on mustmiljonit pikselit. Ausalt mitte midagi ei ole ju ka vaadata. Pr telekava on taispikitud telemange, labaseid tosielu sarju, kohalikke f kategooria telefilme ning telepoodi. No mis pikselit mul selleks vaja on. Onneks on uks kanal, kus naidatakse originaalkeeltes vaartfilme ning loodusfilme. Lapsed saavad ka ilusti oma multikalaksu katte. Ilus.
Noudepesumasin, mis laks telekaga samal ajal remonti kanti maha, taitsa uus BOSCHI masin oli (vahem kui kolm a vana) Poepidaja utles, et voib kirjutada kindlustuse jaoks paberi, et masin oli piksest rabatud. Onneks oli meil paar paeva varem uks suur aikesetorm. Kindlustus maksis peaaegu masina tagasi ning samast poest saime uue pilli, mis tuuakse jargmine kolmaba koju. Mul on kasitsipesemisest niii villand, et patu utles, et meil on piisavalt nousid, arme jargmised 7 paeva nousid pese ja siis saab uue masina kohe triiki panna:)
Mul on taiega tunne, et mida vanem pill seda kauem talle eluaastaid antud on. Uus noudekas viskab kohe paar makaroni parast pildi tasku ning plasmatelekas kukub meelega lastele kaela. Tuleb rohkem akna peal kooluda. Naabrite elu ja inimesed tanaval on palju huvitavamad kui telekas:)